Juhtkiri: Eesti Kongress 30 (9)

«Kuid nüüd tekkis sähvatus – lühis Taagepera ja Tillemanni vahel,» kirjeldas Trivimi Velliste Postimehes ilmunud artiklis («Võitlus eesti hinge pärast», 13.03.2010). Harald Tillemann oli tulnud Velliste juurde jutuga, et nõukogude okupatsiooni ülemnõukogu asemel peaksid eestlased valima rahvuskongressi, mis iseseisvuse taastaks. «Olin Tillemanni ettepaneku suhtes viisakas ja lubasin uuesti ühendust võtta, aga midagi selles hakkas mulle vastu,» kirjutas Velliste. «Mitu tundi hiljem meenus mulle äkki professor Rein Taagepera küsimus Torontos eelmisel sügisel: kas on olemas või kas saaks koostada Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike registrit?»

Alternatiivne mõtlemine kulges toona Nõukogude Liidust väljaastumise rajal, ent Eesti Vabariik ei olnud sellesse moodustisse kunagi astunudki, Stalini juhitud punaväed okupeerisid Eesti.

«Muidugi mõista, valida tuleb Eesti kodanike kongress! Mitte etniliste eestlaste kongress! Eesti Vabariik oli ju enne sõda uhke oma kultuurautonoomia seaduse üle! Meie kodanike hulgas oli venelasi, sakslasi, rootslasi, juute, vähemal määral teisi. Neil olid ju 1938. aasta põhiseaduse järgi samasugused õigused nagu eestlastest kodanikel,» kirjutas Velliste ja jätkas: «Kui ma järgmisel hommikul kõike seda Tunne Kelamile ja Mart Laarile rääkisin, mõistsid nad mind poolelt sõnalt.»

Üsna samasuguse poolelt sõnalt mõistmisega haaras see kaasa ka rahva. Veebruariks 1990 olid kodanike komiteed registreerinud 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku ja nende järglast, registreeritute hulgas oli ka 60 000 inimest, kes ei olnud õigusjärgsed kodanikud, kuid avaldasid selle teoga soovi saada tulevikus Eesti Vabariigi kodanikuks.

Eesti Kongressi valis 24. veebruaril 1990 kokku 557 613 Eesti kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat, sama aasta 11.–12. märtsil toimus selle esimene istungjärk, mis otsustas taastada Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel.

Eesti Kongress ei tekkinud tühjale kohale, vaid kodanikuliikumise tagajärjel. Kusjuures see kodanikuliikumine oli alguses riskantne samm kõigile, niihästi korraldajatele kui ka neile, kes end registreerisid.

Ajalugu oleks võinud kulgeda nii ja naa. Nagu Hiinas Taevase rahu väljakul uputati rahvaliikumine verre 1989. aastal ööl vastu 4. juunit, oli sarnane ka 1991. aasta Moskva putši taotlus, aga polnud lihtsalt enam piisavalt režiimile lojaalseid inimesi, et seda oleks suudetud läbi viia.

Ei ole sugugi vähetähtis, kuidas me midagi teeme. Kas rohmakalt või õiguslikult ja filosoofiliselt elegantselt. See, et just kodanikkond on õige pärija vabadusele ja riiklusele, mille võõras võim verise väega röövis, oli kaheldamatult elegantne idee. Ja see mõte on endiselt väga olulisel kohal meie riikluse vundamendis.