Juhtkiri: mida teha ja mida mitte teha (3)

Tuleb muidugi rõhutada, et ükski haigestunutest ei ole nakkust saanud Eestis ja kümnest kaheksa tulid välismaalt koju tagasi sama lennuga.

Terviseamet töötabki praegu eeldusel, et suudab haiguse varase tuvastamise abil ära hoida selle leviku. Selleks tuleb leida haiged ja nendega lähikontaktis olnud inimesed ning nad isoleerida, et viirus ei hakkaks levima. Ühe päeva haigena koolis käinud õpilase puhul jääb samuti lootus, et ehk keegi tema koolikaaslastest nakkust ei saanud. Eks aeg annab arutust.

Kui nakatunuid saab olema palju, siis käituvad tervishoiutöötajad samamoodi, nagu gripi ja teiste sarnaste haiguste puhul. Selliste tõbede puhul on reeglina 80 protsenti haigestunutest kergemad juhtumid, kes võivad jääda kodusele ravile. Haiglasse tuleb aga toimetada 15 protsenti raskemalt haigestunuid. Ülejäänud viis protsenti juhtumitest on juba sellised, kus inimene on kriitilises olukorras.

Praegune haiguse vältimise kord asetab väga suure moraalse kohustuse ja kardetavasti ka materiaalse koormuse neile inimestele, kes on töö või puhkuse tõttu sattunud nakkusohtlikku piirkonda. Eestis ei ole eriolukorda ja kellelgi ei ole ka mingit kohustust kodus olla, olgu ta käinud kus tahes.

Haiguse vältimise kord asetab suure moraalse kohustuse ja kardetavasti ka materiaalse koormuse inimestele, kes on töö või puhkuse tõttu sattunud nakkusohtlikku piirkonda.

Võib arvata, et ühiskonna surve hakkab tugevnema selle võrra, kuidas nakatunute arv kasvab. Mingis mõttes võib tekkida uus pidalitõve stigma, mis arvestades meie tänapäeva virtuaalmaailma võib tuua kaasa veel ühe teise viiruse leviku, millega sotsiaalmeedias häbimärgistatakse ja tambitakse maatasa kõik, kes käisid nakkuspiirkonnas, kuid tunnevad end tervena ning jätkavad oma igapäevast elu harjunud moel. Nende käitumine ei ole ehk mõistlik, kuid nende inimeste agressiivne ründamine võib kaasa tuua hoopis kokkupuudete ja sümptomite eitamise, totalitaarsetele riikidele iseloomuliku käitumise. Seda enam, et teave levib tihti poolikul kujul. Nagu ka Kristiine gümnaasiumi juhtumi puhul, kus lehe trükki minnes oli ebaselge, kelle otsusel haige õpilane kooli läks.

Peame ka tunnistama, et märkimisväärsel osal eestlastest on majanduslikult keeruline kaheks nädalaks koju jääda. Seda eriti arvestades praegusel ajal laialt levinud töövorme, milles inimestel ei ole kindlat tööandjat ega kuupalka.

Mida aga igal juhul saab teha, on haiguseteemalise kommunikatsiooni parandamine. Kuigi põhjalikud juhendid on olemas niihästi kohvikutele ja teistele avalikele asutustele, meditsiiniasutustele ja hooldekodudele (leitavad terviseameti kodulehelt), ei piisa üksnes teabe kättesaadavaks tegemisest või laiali saatmisest, vaja on ka kontrolli, et sõnum on kohale jõudnud, sellest on aru saadud ja juhendeid rakendatakse.

Võibolla on ka vaja rangemaid reegleid riskirühmade kohtlemiseks. Hooldekodudes lihtsalt külaliste piirangu kehtestamisest ei piisa. Sama kehtib apteekide puhul, kus käib palju vanu inimesi.

Samas ei ole tegu müstilise ja ohtliku haigusega, mis tõsiselt kahjustaks rahva tervist. Nii peaksime meiegi jääma oma reaktsioonides mõistlikuks ja proportsionaalseks.