Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

«Ta lubas muutuda, ent vägivald naasis...»

Copy
«Ma nägin kõiki ohumärke, aga ma eirasin neid,» tunnistas Reelika tagantjärele targana.
«Ma nägin kõiki ohumärke, aga ma eirasin neid,» tunnistas Reelika tagantjärele targana. Foto: Margus Ansu

Lähisuhtevägivald peidab end tihti peene armastuse maski taha. Nõnda langevad selle ohvriks Eestis igal aastal tuhanded naised. 2019. aastal registreeriti politseis üle 4000 perevägivallajuhtumi, kuid see on vaid jäämäe veepealne tipp, sest ligi pooled juhtumid ei jõua kunagi politseisse. Postimehele rääkisid oma loo kaks naist, kelle lood seni peidus on olnud.

Lähisuhtevägivald peidab end tihti peene armastuse maski taha. Nõnda langevad selle ohvriks Eestis igal aastal tuhanded naised. 2019. aastal registreeriti politseis üle 4000 perevägivallajuhtumi, kuid see on vaid jäämäe veepealne tipp, sest ligi pooled juhtumid ei jõua kunagi politseisse. Postimehele rääkisid oma loo kaks naist, kelle lood seni peidus on olnud.

Perevägivalla juhtumite arvu dünaamika.
Perevägivalla juhtumite arvu dünaamika. Foto: Postimees

Kersti (kõik loos olevad nimed muudetud – toim) ja Keido suhe algas 2016. aasta mais. Naise sõnul oli algus ilus, koos veedeti palju aega, käidi üritustel ja tülisid polnud. Tõsi, mõnikord olid väikesed arusaamatused, kuid kõik sai naise hinnangul alati rahulikult lahendatud.

Armukadedus, vägivald ja kontrollimine

Esimene tüli leidis aset sama aasta augustis ja paar läks lahku. Kersti mäletab, et Keido oli külm ja emotsioonitu ning põhjendas lahkuminekusoovi ajapuudusega. Lahusolek aga ei kestnud kaua, sest üsna pea võttis Keido ise naisega ühendust ja paar otsustas suhtele uue võimaluse anda.

Ohumärgid, mida tasub tähele panna

  • Liiga kiire ja kirglik suhte algus, endise partneri halvustamine, kallid kingitused ja suured sõnad on märk klammerduvast suhtestiilist, kus domineerib soov olla partneri elus esmatähtis.
  • Valetamine, varjamine, tõe ilustamine, musta valgeks rääkimine, faktidega vassimine ka tühisena näivates vaidlustes on märk, et reaalsust hakatakse endale sobivas suunas painutama.
  • Oma vigade mittetunnistamine, teiste lolliks tembeldamine (nt liikluses, koolis) on märk ebaadekvaatsest minapildist.
  • Otsuste tegemine asjaosalisi kaasamata ja teiste vajaduste arvestamata jätmine on märk võimetusest mõista teisi pereliikmeid.
  • Karistamine vaikimise, armastuse mitteandmise või plaanide tühistamisega; solvamine, välimuse ja riietuse halvustamine, et tekitada teises süütunnet.
  • Usk, et haiget tegija peab haiget saaja terveks ravima. Seetõttu on lahkuminek psühholoogiliselt raskendatud ning vägivaldse suhte arenedes toimub tülide ja nn mesinädalate pidev vaheldumine.
  • Kontrollimine, tõendite nõudmine, teise järel luuramine, haiglane armukadedus, sõprade või sugulastega suhtlemise keelamine. Ähvardamine vägivallaga või enesetapuga, kui miski ei sobi. Sageli vihjab vaimse vägivalla kasutusele see, et üks pool on jõupositsioonil, näiteks vanem või rikkam.
  • Enda ohvriks tegemine ja teise süüdistamine.
  • Vigade kordamine hoolimata vabandusepalumisest.

Allikas: MTÜ Julge Rääkida

Järgneva kahe aasta jooksul, mil suhe kestis, sai Kerstile osaks kontrollimine, vägivald ja manipuleerimine. Tüli puhkedes püüdis Kersti Keidoga rahulikult rääkida, kuid mees käskis end rahule jätta ja ütles, et naine peaks teadma, mis temaga juhtub, kui ta edasi räägib. Kui Kersti keeldu eiras, olid tagajärjeks sinine silm, väljaväänatud käed ja suured verevalumid üle keha.

Pärast igat vägivaldset episoodi lubas Keido, et muutub, kuid üsna pea olid armukadedus, vägivald ja kontrollimine tagasi. Kui Keidole ei meeldinud näiteks, mis Kersti sotsiaalmeedias tegi, siis tuli tüli, mis lõppes alati vägivallaga.

Kahe aasta jooksul, mil suhe kestis, sai Kerstile osaks kontrollimine, vägivald ja manipuleerimine.

«Kui sõbrannadega koos olin, kirjutas Keido nii mulle kui ka neile. Telefon pidi alati lähedal olema ja mitte hääletu peal. Asukoha näitamise rakendus pidi samuti alati sees olema, et ta näeks, kus ma asun,» rääkis Kersti.

Viimaseks tüliks paari vahel jäi kord, kui Keido naise trepist alla lükkas ning viimane peapõrutuse ja raskelt väljaväänatud jalaga haiglasse sattus. Too tüli sai alguse sellest, et Kersti ei soovinud Keidoga seksuaalvahekorda astuda, mispeale mees üritas teda jõuga sundida.

Pärast seda taotles Kersti Keidole lähenemiskeelu. Hirm üksi ringi liikuda on naisel aga senimaani.

«Ta ähvardas mu venda ja ema. Ütles, et neil pole mõtet mind kaitsta, sest ta saab neist jagu ja neil pole aimugi, kui jõhkral viisil. Ka minule kirjutas ta pidevalt ja ütles, et kui ma peaksin pöörduma politseisse, siis ta saab mu kätte ja ma ei tõuse enam,» rääkis Kersti ning lisas, et Keido lubas ta täielikult hävitada ja sõbrad tema ümbert kaotada, et naine üksi jääks.

Kerstit aitasid sõbrad, kes talle toeks olid.

Kord peksukott, kord kogu maailm

Reelika suhe Rainiga algas möödunud aasta novembris. Algus oli paljulubav ja ilus. Üsna pea aga tundis naine, et asjad ei ole päris õiged.

«Ta oli hästi kahtlustav. Ma pidin kogu aeg tegema pilte tõestuseks, et olin seal, kus ütlesin,» rääkis Reelika ja lisas, et tihti andis Rain talle pildi tegemiseks vaid aega kümme minutit. Kui naine oli tööl, sai ta aega rohkem.

Jõulude ajal postitas Reelika sotsiaalmeediasse pildi, kuidas ta piparkooke teeb. Sellele järgnes vihane kõne Rainilt, kes süüdistas naist taktitundetuses. Asi oli selles, et mees viibis parasjagu teises riigis ega saanud piparkooke teha või jõule tähistada.

Teadlikkus kohtingukiusust paranes

Tartu Ülikoolis 2016. aastal tehtud noorte kohtinguvägivalla uuringu tulemused näitasid, et 75 protsenti õpilastest ei pidanud poisi pidevat helistamist ja tüdruku tegevuse kohta pärimist vägivaldseks tegevuseks. Pigem oli see noorte arvates märk armastusest. Järel­uuringu ajaks olid õpilaste teadmised paranenud ja partneri telefonikõnede kaudu kontrollimist nimetas vägivallaks juba 64 protsenti õpilastest.

Armukadedus sai Reelika jaoks uue tähenduse, kui nad kahekesi kodus olid ja naine süüa tegi. «Rain küsis järsku, miks ma pean nii provokatiivselt kummardama ja kas ma otsin kellegi teise tähelepanu. Seal ei olnud kedagi teist juures,» meenutas ta.

Teinekord olid nad koos väljas käinud ja õhtu lõpuks läks kumbki oma teed: Rain saatis Reelika ülekäigurajani ja nende teed läksid lahku. Mõni minut hiljem helistas mees naisele ja küsis, miks too nii seksikalt kõndima peab.

Reelika sõnul hakkas tülide muster mingil hetkel korduma. «Ta elas end minu peal välja ja päev hiljem võis selguda, et keegi teine oli ta vihale ajanud ja ma olin vaid peksukott, kelle peal ta end välja elas. Siis ta alati vabandas ja ütles, et ma olen tema maailm,» ütles naine.

Kui Rain ärritununa end kirjalikult väljendada ei osanud, siis ta helistas, käskis Reelikal vait olla ja karjus end tühjaks. Kui naine kõne vahepeal lõpetas, helistas mees seni tagasi, kuni Reelika talle vastas.

Reelika otsustas suhte lõpetada pärast seda, kui Rain teda lõi.

Meie vestluse käigus meenus Reelikale kord, kui ta hoolimata mehe keelust otsustas sõbrannaga välja minna. Rain oli selle peale vihastanud ning süüdistanud teda taktituses, tuues põhjuseks, et tema on teises riigis ega saa sõpradega välja minna. Nimelt oli Rainil plaan töö teises riigis peagi lõpetada ja tagasi Eestisse kolida, seni aga ootas ta, et ka Reelika väljas ei käiks.

Naistevastast vägivalda peetakse õigustatuks

Kogu maailmas usub ligi 30 protsenti inimestest, et meestel on õigus oma naissoost partnerit lüüa, selgub ÜRO arenguprogrammi (UNDP) värskest raportist, milles samal ajal kiidetakse mitmel pool esile kerkinud sotsiaalseid liikumisi, mis nõuavad naistevastase vägivalla ohjeldamist.

Lisaks selgus 75 riigis läbi viidud uuringust, et vähemalt 91 protsendil meestest ja 86 protsendil naistest on naiste suhtes eelarvamusi. Muu hulgas arvatakse, et mehed on naistest paremad poliitilised liidrid ja ärijuhid ning naiste rolliks peetakse endiselt kodukolde hoidmist.

Mehhiklannad protestimas naistevastase vägivalla vastu.
Mehhiklannad protestimas naistevastase vägivalla vastu. Foto: Eduardo Verdugo/AP/Scanpix

«Minu jaoks on need arvud šokeerivad,» ütles UNDP esindaja Pedro Conceição. «Keskmist vaadates näeme, et eelarvamused kahanemise asemel hoopis kasvavad.»

Raporti kohaselt ei saa naised ja tüdrukud paljudes riikides endiselt kasutada oma täit potentsiaali. Muu hulgas avaldub see faktis, et naiste esindatus poliitikas ja tippametikohtadel ettevõtluses on vähene.

«Mida suurem võim ja vastutus, seda suuremaks muutub sooline lõhe,» kirjutati raportis. Mullu olid vaid viis protsenti maailma valitsusjuhtidest naised, kõikidest parlamendisaadikutest moodustasid naised 24 protsenti ning maailma 500 suurima ettevõtte juhtidest üksnes kuus protsenti olid õrnemast soost.

Seejuures selgub raportist, et meestel on märkimisväärne roll naiste karjääri toetamisel. Kahe kolmandiku naiste puhul, kes loobuvad tööl käimisest, oli põhjuseks abikaasa ebapiisav toetus laste kasvatamisel. «Karjääri tegevatel naistel on tavaliselt kaks võimalust: leida äärmiselt toetav partner või jääda üksikuks,» märgitakse raportis ning tõdetakse, et tööturul aktiivsed naised jäävad sagedamini üksikuks.

Positiivsena tuuakse raportis välja, et viimastel aastatel on paranenud naiste ligipääs haridusele ja tervishoiuteenustele ning enamikus riikides on kaotatud seaduslikud piirangud, mis takistaksid naistel poliitikas või majandustegevuses osaleda.

Raporti kohaselt suhtutakse naistesse eelarvamusega enim Jordaanias, Kataris, Nigeerias, Pakistanis ja Zimbabwes ning kõige vähem Andorras, Hollandis, Norras ja Rootsis. UNDP hinnangul pole maailmas ühtegi riiki, kus oleks saavutatud sooline võrdsus. Bretty Sarapuu

Reelika otsustas suhte lõpetada pärast seda, kui Rain teda lõi.

«Olime voodis ja mürasime, ja järsku lõi ta mind lahtise käega näkku. Tol hetkel ma isegi ei registreerinud ära, mis juhtus. Ma ei saanud aru, miks ta seda tegi. Mõnikord lõi ta käega vastu jalgu nii, et käejäljed jäid nahale näha. Kui ütlesin, et mul on valus, siis ta naeris. Ta ei saanud aru, et see on vale,» rääkis naine.

Hoolimata mehe palvetest kokku jääda sai löömine Reelika silmis otsustavaks ning ta lõpetas suhte.

Loo kirjutamise ajal võttis Postimehega ühendust ühe ohvri mees ja üritas selle ilmumist ära keelata.

Kai Part: alandavale episoodile järgneb lillede toomine

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse ekspert Kai Part.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse ekspert Kai Part. Foto: Sille Annuk

Kahjuks tunnevad noored vägivallana ära pigem löömise, kuid mitte vaimse vägivalla.

Esimesed märgid vägivaldsest suhtest ongi tihti manipuleerimine – ohvril tekib halb tunne ning ta tunneb end alaväärsena. Sealt võib minna mitu aastat füüsiliselt vägivaldse suhteni, kuid esimeste märkide ilmnedes peaks endalt küsima, kas ma tahan olla sellises suhtes, milles on hirm ja alaväärsustunne. Naistel on vägivaldsest suhtest sageli raske lahkuda, sest selles suhtes on ka armastust, kuid tasapisi on juurde hiilinud kontroll ja manipulatsioon. Seda kogedes mõtleb naine, et ehk on see eksitus, see läheb mööda, ent lõpuks saab aru, et selline käitumine teeb talle haiget. Klassikaliselt öeldakse vägivaldses suhtes olevale inimesele, et «aga mina tuleksin sinu asemel kohe selle partneri juurest ära!», kuid see ei toimi.

Nende puhul, kes ei ole valmis juhtunut tunnistama, ühekordne nõustamine silmi ei ava, vaid vaja on pikemat toetust ja aktsepteerimist nii professionaalide kui ka lähedaste poolt, kuni inimene on valmis olukorda adekvaatselt tajuma.

Vägivaldsest suhtest välja astumise teeb keeruliseks see, et vägivaldsele episoodile järgneb lillede toomine ning hea olemine, ja seda kuni järgmise korrani. Selle tõttu nimetataksegi seda spiraaliks: vägivald süveneb lainetena aja jooksul, vahepeal on leppimine ja lootus.

Mari Tikerpuu: lähisuhtetürann varjub armastuse maski taha

Ohvriabi kriisitelefoni juht Mari Tikerpuu.
Ohvriabi kriisitelefoni juht Mari Tikerpuu. Foto: erakogu

Paraku mõistavad ohvriabitöötaja juurde jõudnud naised alles vestluse käigus, et see, mida nad on kogenud, on vägivald. Tihti võib lähisuhtevägivald olla vägivallatseja poolt peenelt armastuse maski taha peidetud. Sellistel puhkudel ei ole harvad olukorrad, kus vägivallatseja käitumist välja vabandatakse, sellele ratsionaalseid selgitusi otsitakse ning probleemi olemust eitatakse. Isegi kui sisimas tuntakse, et midagi on valesti, võib vägivalla endale tunnistamine takerduda häbi- või süütunde taha, eriti juhtudel, kus vägivallatseja on ohvrile korduvalt ka mõista andnud, et just ohver ise ongi tekkinud olukorras süüdi.

Copy
Tagasi üles