Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/15/11715577t1h858d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/05/12990494t1he7e0.jpg)
Roheüleminek ja põlevkivitööstus peavad 2050. aastani toimima paralleelselt, et vältida piirkondliku majanduse suretamist, kirjutab endine Ida-Viru maavanem, riigikogu liige Riho Breivel (EKRE).
Kas Euroopa tegelik kavatsus on ikka suurelt väljahõigatud roheleppega planeeti puhtamaks muuta? Alternatiivne käsitlus ütleb hoopis, et regulatsioonide kaudu püüab vana Euroopa tõsta oma konkurentsivõimet. Paraku suretavad need kohati ulmelised plaanid välja suure osa Ida-Euroopa majandusest. Ja see puudutab ka Eestit, ehkki Eesti on olnud kliimapoliitikas eesrindlane. Ainus õiglane üleminek toimub siis, kui suudame tagada Eesti põlevkivitööstuse paralleelse toimimise aastani 2050.
Ka rahvusvahelised analüüsid kinnitavad, et maailmas säilib veel vähemalt 20 aastat nõudlus põlevkiviõli järele. Siinkohal tuleks meil härjal sarvist haarata ning konkurentsivõimelist õlitootmist oma riigi huvides ära kasutada.
Eesti valitsus otsustas eelmisel sügisel toetada ELi kõlava pealkirjaga kliimaneutraalsuse ambitsiooni. Tegelikult ei ole roheleppe eesmärk kliimamuutuste ärahoidmine või tagajärgede leevendamine. Kuidas EL seda üldse teha saaks? Maailma CO2-heitmetest emiteerib EL kõigest üheksa protsenti.