/nginx/o/2020/03/04/12986572t1h1d16.jpg)
Aga miks sa peedi üldse mullast ära võtad?” kiljatas sakslannast tuttav aastat 15 tagasi, kui tema nähes vanematekodus peenrast peete võtsin. Näha mullaseid juurvilju oli talle uus, seetõttu ta imestas, miks neid lõunasöögiks üles võtta, kui need seal edasi kasvaksid.
Pärast paari Eestis veedetud nädalat õhkas kooliõpilasest suurlinnatüdruk, et tahaks tulevikus elada nagu meie: tomatid kasvuhoones, juurviljad ja puuviljad oma aias. Mõtlesin omaette, et mis seal siis nii erilist. Aga meile oli see veel tavapärane, et kodus või aiamaal on ikka midagi ise kasvatatud. Puhas toit polnud veel midagi harukordset või peent, mida turult ja kalli hinna eest osta sai. Toitu kasvatati, et seda süüa.
Sügiseselt meeleavalduselt Toompeal jäi kõlama aasta põllumehe Indrek Klammeri mõte, et põllumehed on esmakordselt seisus, kus nad peavad oma tegevust ühiskonnale õigustama – levimas on eksiarvamusi nii loomakasvatuse kui ka keskkonnaküsimuste kohta.
Ei osanud toona, kui oma tuttava maailmapilti kodus kasvanud toiduga raputasin, arvata, et vaid 15 aastat hiljem tunnen end mõnikord süüdlasena, kui söön Eesti toitu.
Otsust valmistada perele lihatoodetest süüa ei kiida paljud heaks. Lapsevanemana olen kogenud, et plaan teha külla tulevatele lastele kaneelikukleid või pannkooke laidetakse maha, sest on peresid, kes ei söö nisutooteid. Viimatine mõtteavaldus jõudis minuni sotsiaalmeedias – piim on vasikatele ja arusaam, et lastel on piima vaja, on lihtsalt propaganda, nii et tarbitagu edaspidi taimseid piimasid.
Imestan, kuidas me 15 aastaga oleme olukorras, et pragmaatiline arusaam, et toitu tuleb kasvatada söögiks, on langenud kriitika alla. Õhtusöögivalikut tehes jääd tahes-tahtmata süüdi ning põllumees, toidutootja ja tarbija on justkui kuritöö kaasosalised.
/nginx/o/2016/04/08/5241923t1h9dd7.jpg)