/nginx/o/2020/03/01/12982203t1h9ca0.jpg)
Kui ma 2010. aasta alguses Hispaaniast lahkusin ja Lõuna-Aafrika Vabariiki kolisin, kajas mu peas vaid üks hirmumõte. Ma ei teadnud veel, mis mind ees ootab, ma polnud midagi ise näinud ega kogenud, aga kõikjalt kuulsin vaid üht juttu: Aafrikas on haigused, mis võivad mu tappa.
Paljud epideemiad maailmas ei alga ega lõppe, vaid on püsivad. Aafrikas on neist haigustest esindatud peaaegu kõik. Viie aasta jooksul sõitsin korduvalt risti-põiki läbi Ida- ja Lõuna-Aafrika, käies piirkondades, kus levivad HIV, tuberkuloos, koolera ja malaaria. Mis neil reisidel sellest hirmumõttest mu peas sai? Ma unustasin selle. Reisisin ringi mitte vaprusest, vaid harjumusest.
2012. aastal elasin Mosambiigi rannikulinnas Vilankulos, mis on maailmas üks enim maalaaria käes kannatavaid piirkondi.
Kõik mu töökaaslased nakatusid korduvalt. Rekord kuulus Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Keenia abielupaarile, kes pidas ühe seisva veega ala lähedal pudupoodi. Paar põdes malaariat rohkem kui 30 korda.
Malaaria, mis on epideemia, mitte pandeemia, nõuab igal aastal kogu maailmas ligi 500 000 inimese elu. Nakatumisjuhtumeid aga on ligikaudu 220 miljonit. Mitte ükski teine loom maailmas ei tapa nii palju inimesi, kui seda teevad sääsed.
Tegelikult tuleks viimane lause ümber sõnastada. Malaariat levitavad sääsed, aga see, mis suure osa inimesi tapab, on vaesus.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7608039t1h5632.jpg)