Erkki Koort: väärikate valik ehk «Tõde ja õigus» on ilukirjandus (26)

See, mida pidasime normaalsuseks eile, pole seda enam täna. Päevase vahega kardinaalselt muutuvat konteksti ja suhtumist me tajume, kuid kas me tajume ka aeglaselt, kuu või aasta jooksul toimunud muutusi. Pigem mitte. Ehk ainult siis, kui vana ajaleht pihku satub või aastatagune artikkel Google’i otsingust silma jääb.

Väga kuum teema on Tammsaare «Tõde ja õigus». See eestlaste tüvitekst on tänu linastunud filmile läinud taas massidesse ja toodud meie igapäevaellu. Seda on saanud isegi palju ja mulle on see vastumeelne. Kuigi film oli heal kunstiliselt tasemel, miks me arvasime, et see võidab​ Oscari? See on meie tüvitekst, mis ei pruugi teistele midagi tähendada. Kui Tammsaare kultusteos ilmuks tänapäeval, siis kas me isegi seda üldse märkaksime? Kas see saaks kulkast toetust? Vastan: see on detail. Teos on olemas ja lahti me sellest ennast rebida ei suuda ega peagi. Teosest siis.

Enesele märkamatult võtab Andres üle selle, mida ta jälestab. Võtab üle selle, mis tema arvates töötab.

Siiski, miks on nii, et kaldume Andrese poole ning vaatame kahtlustavalt Pearut? Või Pearusid? Tõsi, raamatu alguses on Mäe peremees väga positiivne kangelane ning Pearu salakavalus paistab selgelt kaugele. Kuid see ei jää nii. Enesele märkamatult võtab Andres üle selle, mida ta jälestab. Võtab üle selle, mis tema arvates töötab. Võltsib tõendeid ja vägivallatseb lähedaste kallal. Kuid kõigest hoolimata säilib meie kollektiivmälus tema positiivne kuvand. Tema on hea. Kas on?

Ehk polegi see oluline, sest ta oli Vargamäele tulles hea ning keskkond tegi ta selliseks. Me näeme ümbruskonda ning tõdeme, et Andresel oligi õigus, mingi moraalne põhjendus sellisteks tegudeks. Ometigi on õigus pime. Tunded ei loe. Õigus ei tunne seda, kes seisab ta ees. Ei tohigi tunda, sest muidu algaks seesama Pearu ja Andrese spektaakel.

Nii nagu Vargamäel, ei pea meiegi kõiges ühel nõul olema. Aga mida rohkem reageerime vähetähtsatele väljaütlemistele, seda rohkem harjume nii isiksustena kui ka ühiskonnana. Me muutume.

«Tõde ja õigus» on ilukirjandus. Seal toimunu polnud mingist absoluutsest tõest või õigusest kantud. Seal toimunu oli selline, sest Tammsaare tahtis nii. Kirjanike värk. Punkt.