Eestis on vahel kõlanud väited, et vana mets justkui ei seogi enam üldse süsinikku, vaid muutub emiteerijaks. Kas see vastab tõele?
Me ei tea täpselt, kuidas üks «tüüpiline vana mets» käitub – meil lihtsalt pole piisavalt selliseid metsi säilinud. Ühest küljest on õigus, et puude kasv aeglustub vananedes. Aga kas see kunagi päriselt lõppeb, pole kindel. Arusaam, et vanade metsade süsinikubilanss läheb nulli, tuleb 1950–1960ndate teoreetilistest mudelitest, mil puudusid detailsed andmed metsade süsinikubilansi kohta. Viimase paari aastakümne jooksul on mõõdetud nii selliseid metsi, mis toetavad eelmainitud vaadet, kui ka selliseid, mis sellega vastuolus.
Kindlasti on vale järeldada, nagu oleks vanad metsad Eestile süsinikubilansi mõttes riskiks. Raietsükli pikkus on määratud vastavalt majanduslikele kaalutlustele, mitte ei lähtu liikide ökoloogiast või metsade süsinikusidumisvõimest. Nii kuused kui männid võivad elada mitusada aastat, ja nende kasvukiiruse aeglustumine 70–80-aastaselt on kaugel negatiivsest süsinikubilansist. Pidades silmas puude looduslikku eluiga ja puude vanuselist jaotust looduslikult arenevas metsas, peaks laskma osal puudest jõuda vanemasse ikka, kui seda hetkel tehakse. Praegu kasutatav raietsükli pikkus on määratud eelkõige inimese tarbimisvajadustest tulenevalt. Kui see äärmusesse viia, võiksime mõelda, millised oleksid metsad, kui saaksime kõik oma puiduvajadused katta viie aasta vanuste vitstega. See annaks meile majandusliku õigustuse minna üle viieaastastele raietsüklitele. Ökoloogilises mõttes oleks sellel suur hind, mille maksaksid kinni kõik metsast sõltuvad loomad ja linnud ja teised.
Samas on tõene ka vastuargument, et vanemas metsas tõuseb risk kahjurite levikuks ja looduslikuks suremuseks. Siiski söandaksin väita, et võib-olla on selline risk talumist väärt vanemate ja komplekssemate puistute arengu nimel.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/28/12978526t1h6976.jpg)