Täna mängid rock-bändis, homme reedad kodumaa? (1)

Eesti kultuur on nagu enamik maailma väikekultuure olnud peaaegu kõiges järeleõppiv kultuur – teistest, pealtnäha ärksamatest, arenenumatest ja edasijõudnumatest ikka mitu õppetundi maas. See on olnud järelejooksev kultuur, mis püüab oma sisemise väärikuse nimel hoida eesminejatega vähemalt silmsidet.

Kõik globaalsete suurkultuuride uued ilmingud on jõudnud meile alati suurema või väiksema hilinemisega ning orgaanilise ja otsingulise arengu asemel sattunud siin kohe faasi, mida võiks nimetada epigoonlikuks. Me oleme matkijad. See on me geograafilisest ja demograafilisest olukorrast tingitud saatus. See on osa meie rahvuslikust alaväärsustundest, mis leidis programmilise sõnastuse – ning näiliselt ka teoreetilise lahenduse – kirjandusrühmituse Noor-Eesti 1915. aastal esitatud üleskutses: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“

Pool sajandit tagasi, kui toonase rock-muusika rüpest sündis metal-muusika, oli meie kohalik kultuuriruum sellega loovaks suhestumiseks ning kaasaminemiseks iseäranis kehval stardipositsioonil. Eesti NSV oli osa Nõukogude Liidust – ülepolitiseeritud vanglaühiskonnast, mille poolsuletud piirides valitses kõigis esteetilistes küsimustes ideoloogilistest põhimõtetest lähtuv tsensuur. Nõukogude riigil, parteil ning noorsoo kasvatustööle ja järelevalvele pühendunud ametkondadel oli 50ndatel ja 60ndatel samasugune probleem džässiga, mida üritati keelata, lähtudes implitsiitselt tõdemusest: „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa...“