/nginx/o/2020/02/28/12977397t1hba94.jpg)
Vanaisa on mustasõstrapõõsaste all. Need olid ju tema lemmikud. Marjapõõsad on ilusad, sõstrad suured nagu kirsid.
Vanaema on kirjutanud, et soovib, et tema raputataks roosipeenrasse, aga praegu on vanaema veel ise roosipeenras toimetamas, et oma lemmikute eest hoolitseda. See võib olla kirjeldus Eesti perest aastal 2030, kui ka siia on jõudnud praegu maailmas kõige uudseim matusemeetod – surnukeha komposteerimine.
Kogu protsessi tulemiks mõned aiakärutäied väärt kompostmulda. Mille võib aias taimede kasvutingimuste parandamiseks laiali laotada, just sinna, kuhu lahkunu ise soovis.
Idee sai alguse aianurga kompostihunnikust – seal on veidi lehti, kartulikoori, kapsajuurikaid, aja jooksul laguneb see kõik rammurikkaks mullaks.
Surm liigub ringi iga päev. Eestis on eelistatud tuhastamine, mis sai alguse 1993. aastal, kui Tallinnas avati esimene krematoorium. Nüüd on tuhastamine Eestis populaarsem kui sajanditepikkuse traditsiooniga kirstumatus, aga kui palju lahkunuid aastas tuhastatakse ja kui palju maetakse kirstuga, ei tea keegi.
Nii väidab ettevõtte Tallinna Krematoorium direktor Andres Tõnissoo. Firmal on krematooriumid Tallinnas ja Tartus.
Tõnissoo sõnul püüdis ta statistikaametile märku anda, et selle kohta, kuidas Eestis lahkunuid maetakse, ei tee keegi mingit statistikat. Kui palju lastakse hauda kirstus? Kui palju lähevad tuhastamisahju?
«Ainus, mida me teame, on see, kui palju inimesi sureb. Kõik,» ütles Tõnissoo.
Tartu Ülikoolis surmakultuuri uurinud Tiia Ristolainen ütleb, et temalgi on ajakirjandusest nopitud andmed, midagi ametlikku väita ei saa. 2017. aastal tuhastati Tartus rohkem kui pooled lahkunutest, pigem oli see arv 70 protsendi lähedal.
Ristolaineni uurimusest tulid välja ka põhjused, miks osa eestlasi on urnimatuse vastu: paljud leiavad, et see ei sobitu kristliku traditsiooniga, teiseks oli levinud arvamus, et põletamine, see sai vanasti osaks ikka nõidadele.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)