:format(webp)/nginx/o/2020/02/25/12972391t1h16a5.jpg)
Kuivendatud turbaalad on meie kaugelt kõige suurem süsinikuemissiooni allikas, mis jääb kummitama sajanditeks, aga millest ei taheta avalikult rääkida, nii et Eesti ei muutu lähemate aastasadade jooksul süsinikuneutraalseks (või kui, siis ainult paberil), kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jüri Liiv.
Kunagi ammu kutsuti mitmed Eesti tuntud literaadid eksperimendi korras koos keskkoolilõpetajatega küpsuskirjandit kirjutama. Minu mäletamist mööda ükski neist korralikku hinnet ei saanud, küll aga julgesid nad öelda välja asju, mida abiturient arusaadavatel põhjustel sellise koha peal avaldama ei kipu. Üks osalejatest (vist Urmas Vadi?) alustas oma kirjatööd umbes nii:
«Vargamäe Andres oli täielik psühhopaat, kes terroriseeris kõiki oma lähedasi ja ajas hauda kaks naist…» Lisaksin tema patutegudele veel ühe: ta oli Eestimaa esimene ja seni suurim ökoterrorist.
Krestomaatilises käsitluses oleme harjunud seisukohaga, et higi ja vaevaga kuivendatud soost saanud põllumaa sümboliseerib kange Eesti talumehe apoteoosi, võitu kurja looduse üle. Tegelikult oleme nii saanud hoopis väga suure keskkonnaprobleemi, mis jääb kestma sajanditeks. Lühidalt öeldes: kuivendatud turbaalad on meie kaugelt kõige suurem süsinikuemissiooni allikas, mis jääb kummitama sajanditeks – aga millest ei taheta eriti avalikult rääkida.
Uurisime koos kolleegidega Tartu Ülikoolist Eesti ametlikku süsihappegaasi emissiooni ja saime tulemused, kasutades kõiki kättesaadavaid uuringuid ja mõõtmistulemusi. Loomulikult on sellised üldistused üsna ligikaudsed, kuid mingi üldpilt on siiski võimalik saada.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/08/15245717t1h0a74.jpg)