Kaitsealuste maade riigile ostmise järjekord lüheneb jõudsalt

Täpsustuseks eelmisel nädalal Maa Elus ilmunud kaitsealuste maade riigile omandamisest kõnelenud artiklile olgu öeldud, et sisuliselt korraldab nende ostmist Kesk­konna­amet, Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) sõlmib maatüki müüjaga notariaalse lepingu ja raha kinnistute ostmiseks tuleb samuti RMK eel­arvest.

Keskkonnaamet võtab looduskaitseliste piirangutega maad müüa soovivalt omanikult vastu sellekohase avalduse, kaalutleb piirangute ulatust, korraldab maa hindamise ja peab läbirääkimisi.

2018. aastast korraldab piirangutega maade riigile omandamist Keskkonnaamet, varem oli see jagatud Maa-ametiga. Lisaks tuleb selleks raha nüüd RMK eelarvest. Need on peamised põhjused, miks protsess on varasemaga võrreldes märgatavalt kiirenenud.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna juhataja Tarvo Roose märkis, et amet hindab kõigepealt, kas piirangud konkreetsele maale, mida soovitakse riigile müüa, on piisavalt olulised ja ulatuslikud, et vastata kehtestatud kriteeriumidele. Seejärel teeb keskkonnaminister maa omandamise algatamise otsuse ja avaldus kantakse järjekorda. Kui järjekord jõuab selle maatüki kätte, hindab Keskkonnaamet maa väärtuse. Metsaga kinnistu korral teeb amet selle oma metoodika ja metsa inventeerimisandmete põhjal ise, võttes kasvava metsa väärtuse arvestamisel aluseks RMK viimase kolme aasta puidu keskmise müügihinna.

Kui tegemist on maaga, mille põhiline väärtus ei ole mets, vaid see on elamumaa, põllumaa vms, siis tellitakse selle väärtuse hindamiseks kinnisvara eksperthinnang.

Edasi saadetakse maaomanikule hinnapakkumine ja kui ta on sellega nõus, teeb minister lõpliku otsuse ja see läheb RMKsse, kes lepib kokku ­notariaja maa võõrandamise vormistamiseks.

Raske hinnas kokku leppida

„Kõige suurem töö on hinnas kokku leppida. Kui omanik hindab oma maa väärtust kõrgemalt kui meie pakutud hind, võib kokkuleppe saavutamine venida. Keerulisemad juhtumid on meil olnud läbirääkimiste staadiumis oma poolteist aastat,” rääkis Tarvo Roose. „Suurim vahe meie pakutu ja maaomaniku ootuste vahel on olnud peaaegu kümnekordne. Sageli kaasneb maaomaniku jaoks nn emotsionaalne väärtus ja seda on juba raske õiglaselt hinnata. Kui kokkuleppele ei jõuta, jääb asi endistviisi, sest maa sundvõõrandamisega tegu ei ole.”

Mitu looduskaitselise metsamaa omanikku on märkinud, et riigilt saadav hind ei võimalda neil turult osta loovutatuga samaväärset, enam-vähem samas asukohas paiknevat majandatavat metsamaad. Samas kinnitab Tarvo Roose, et mingit kauplemisvõimalust Keskkonnaametil nende maatükkide hinna suhtes ei ole.

Kinnistu hindamisel arvestatakse selle väärtust, võtmata arvesse looduskaitselisi piiranguid. Roose märgib, et põhimõtteliselt tähendab see kompensatsiooni selle eest, et omanik ei saa kasutada oma maad majanduslikul otstarbel. Kasvava metsa korral siis potentsiaalselt saamata jääv tulu seal oleva puidu realiseerimise korral.

Praegu on otsustatud, et ennekõike ostab riik tagasi need maad, mis on kaitse alla läinud pärast seda, kui omanik on saanud maa endale kas ostmise teel, pärandina või õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kaudu või on piirangud varem ostetud maal muutunud rangemaks.

Praeguseks on kaitsealuste maade omandamise järjekord umbes aasta aega pikk. Tarvo Roose loodab, et tänavu see lüheneb jõudsalt, nii et aasta lõpus jõutakse juba käesoleva aasta sees laekunud avalduste menetlemiseni.