/nginx/o/2020/02/14/12941576t1h7642.jpg)
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Piret Aus veab oludega vägikaigast, et teatrit ja kontserte kogeksid ka need, kes ei näe või ei kuule või kellel on raske kõrgete treppidega kaitstud majakolakatesse sisse pääseda. Iga aastaga õnnestub see aina paremini, aga minna on veel pikk tee.
Kollane kohvitass Piret Ausi käes käib üles-alla. Tal on särts sees.
Alles eile...
Laua peal on tõestus. Kommikarbid. Šokolaadist tulp punases paberis.
Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Piret Ausi üks paljudest töödest on juhatada Viljandi väärikate ülikooli. Tartu Ülikooli brändiloeng, kord kuus Viljandi kandi eakatele. Ene Lukka-Jegikjan käis rääkimas naistepühadest.
197 väärikat tuli kokku. Hiiglama palju!
«Jah, meil on siin Viljandis elekter, meil on siin internet, noored inimesed on. Ja vanad,» ütleb Aus. Muigab.
«Alustasime 35 inimesega. Siis käis plahvatus, inimesed tulid ja tulid.»
Vahepeal tehti telesillas ühisvaatamist, sest loenguruumi kõik ei mahtunud. Tänavu sügisel koliti Viljandi Sakala keskuse suurde saali. 250 inimest on oma nime kirja pannud. Enam-vähem 200 jõuab loengusse. Aus loodab, et ei pea edaspidi Ugala teatrilt hakkama saali rentima, kuigi seal oleks kohti 540. Saja-aastast veel pole, vanim õpilane on 87.
«Tollel päeval nad ei ole perearsti ukse taga, nad löövad ennast lille, teevad kammi, grimmi. Härrad panevad lipsu ette. Kaks tundi varem tulevad, nad tahavad paremat kohta saada. Viskavad pikad Haapsalu sallid pingile, näe, ma võtan Maalile ja Ainu pidi ka seekord tulema. Nad on nii ägedad, ma armastan neid väga!» Ausi silmis on kerge märg helk. See ei jää viimaseks.
Eks väärikad olid samuti lugenud, et president annab Piret Ausile, erivajadustega inimeste abistajale, kultuurikorraldajale Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)