Viimnepäev (2)

Nii see minu ja armastusega neil päevil just ongi: avan ukse ainult natuke, tillukese ribakese pimeduse ja valguse vahel, ja siis varisen haavatuna voodisse ning püüan kõigest väest komberdada veebruarikuise külma kainestava õhu kätte.

Selline vägi oli sel noorel naisel. Neid inimesi, kes sinuga muudkui räägivad, on ju palju, aga kui üks hääl lõikab mürast läbi ja torkab teravalt otse sinu tuuma, siis kargad püsti, siis paned tähele. Mul oli tunne, nagu viibiksin ma mõnes Jules Verne’i vanas raamatus ja maakera enda süda kiirgaks minu peale vikerkaarekarva kuumust. Üks sõber – loomulikult soomlane – tabas mind tabanud trauma allika kiiresti ära.

«Ah, ole õige vait,» ütles ta. «Sa oled lihtsalt armunud.»

«Mäletad, kuidas Peeter Suur raius akna Euroopasse? Kuidas ta asutas Peterburi? Tema raius akna minu südamesse. Pani ingerlastest töörügajad soid kuivendama.»

«Sa tead ajaloost liiga palju,» sõnas soomlane. «Pea suu ja naudi seda.»

Minu Soome sõber on tark. Me oleme pidanud imetabaseid vestlusi. Kohvik pannakse linnas kinni ja meil turgatab pähe mõte avada Soome turistidele karaokebaar. Hakkame seda kutsuma kindral Mannerheimi karaokebaariks ja paneme sildile selle Soome kangelaskindrali pisikese naeratava ja käega lehvitava portree – ja kindla peale tulvab sinna õige pea rohkelt põhjamaiseid põtru.

«Jajah,» ütleb tema, «maailm vajab praegu tõesti just veel üht soome karaokebaari.»

Küllap on tal õigus, mõtlen. Meil läheb tarvis veel rohkem võimatuid armuulmi, veel rohkem ajuvabu fantaasiaid. Meil läheb tarvis noori naisi, kelle sõna kuulatakse, ja soomlasi, kes lõõritavad vanu poplaule. Praegu, nende sõnade kirjutamise ajal, on juba kogu Hiina karantiinis ja teateid uutest nakatumistest lisandub iga tunniga. Surnute arv aina kasvab, vandenõuteooriad aina levivad. Mõni on veendunud, et mitte kuidagi ei saanud see viirus levida nahkhiiresupist või maopraest inimeste sekka sellise kiirusega. See lihtsalt peab olema biorelv. Vaadake vaid Hiina võimude ülepingutatud reaktsiooni. Nad peavad midagi teadma. Nii algab uus kümnend tundega, nagu oleks käes viimnepäev. Inimesed kuhjavad kokku toitu ja maske. Mees aevastab kohvikus ja ma tõusen ja lahkun aega viitmata. Hiljem laadin end täis C-vitamiini, no nii igaks juhuks. Isegi minu 12-aastane tütar tajub selgelt maailmalõpu lähenemist.

«2020ndaid on vaevalt mõni nädal olnud,» ütleb ta, «ja juba need imevad täiega.»

«Mis mõttes?» pärin.

«Iraaniga oleks peaaegu et sõda lahti läinud. Koroonaviirus muudkui levib. Kas mõni hea uudis ka üldse on?»

Ausalt öeldes ei olnud ma seda selget apokalüptilist suhtumist seniajani õieti tähelegi pannud. Kõik paistis igati ootuspärane, elu nagu ikka. Kas me pole siis varem pandeemiaid üle elanud? Ma pean muidugi kolm korda üle õla sülgama, sest olen kindel, et meie ja paljude nakatunud turistide ahelas pole enam kuigi palju lülisid, enne kui kätte jõuab Stephen Kingi vääriline stsenaarium, kus inimesed varisevad otse tänaval kokku ja kella helistav mees käib ringi ja innustab inimesi oma surnuid ära korjama. Nii võib juhtuda. Nii on varem juhtunud.

Nii juhtus sada aastat tagasi. Nad on nimetanud selle 1918. aasta gripipandeemiaks, aga see kestis aastaid. See tappis rohkelt suguvõsa liikmeid, nende hulgas minu isa vanaema. Ta oli 26-aastane, kui tegi viimase hingetõmbe. See juhtus 12. veebruaril 1920. Täpselt saja aasta eest. Ma tean oma vanavanaema kohta üsna vähe. Tean, et ta oli kolledžiharidusega – toona üpris haruldane – muusik ja kirjutas ka luuletusi. Ta kirjutas abikaasale armastusluuletuse, mida on põlvest põlve edasi antud. Ma olen pärinud ka talle kuulunud luuleantoloogia, kuhu ta on leheservadele kirjutanud kommentaare oma lemmikute kohta. «See,» kritseldas ta mõne kirjandusloengu ajal pliiatsiga Ameerika luuletaja Ralph Waldo Emersoni kohta, «on parim, mida ta eales on kirjutanud.» Esiema märkmeid lugedes tunnen tarvidust anda endale andeks, et muretsen neil päevil rohkem oma südame pärast või haun koos soomlasest sõbraga välja absurdihõngulisi skeeme. See tundub olevat igal juhul etem kui lasta end haarata hirmust ja õudusest maailmalõpu ees, isegi kui see peaks tõesti tulema. Kui ka apokalüpsis tõeks saab, mis tolku sellest kõigest olnud oleks, kui see poleks läbi imbunud kirest?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane