Toomas Sulling: Osa soomlasi pidas seda häbiplekiks, et Soome inimene tuleb meile operatsioonile (11)

Tõenäoliselt algas kõik tuberkuloosist. Ja enne seda kettaheitest.

Toomas Sulling oli 12-aastasena tulnud kettaheites Tallinna noortemeistriks. Ta ei tea isegi, miks, aga millegipärast tekkis tal tahtmine saada enda nimele tollane NSV Liidu noorte kettaheiterekord. Ta unistas, et seob oma elu spordiga.

Ent saatus tahtis teisiti. Kolm korda jutti kukkus ta koolis valusalt paremale põlvele. Viimane kord kivitrepil nii rängalt, et pidi hakkama kõndides kasutama keppi. Haigusnähud enam ei taandunud. Arstid diagnoosisid põlveliigese tuberkuloosi.

Kolmeks ja pooleks aastaks sai Sullingust sisuliselt voodihaige.

Kui ta sanatooriumis ravil viibides mõtles, kes temast edaspidi võiks saada, leidis Sulling, et huvitav oleks õppida arstiks.

Seda ta tegigi. Ta kirjutas NSV Liidu esimese doktoritöö koronarograafia teemal – südame pärgarterite uurimisest – ning temast sai koronaarkirurgia ehk südame verevarustuse taastamise kirurgia peamisi loojaid Eestis.

Katend usutlusest

Eesti südamekirurgia ajaloost vaatavad vastu peaaegu eranditult mehed. Kas mehed on sellepärast paremad kirurgid kui naised, et neil, nagu olen kuulnud ühte teooriat, on evolutsiooni käigus arenenud kolmemõõtmeline mõtlemine, kuna nad pidid maastikul mammutit küttides läbima pikki vahemaid ja leidma tee tagasi koju, samal ajal kui naised tegutsesid vaid koopasuu ees?

Ma ei ole ekspert, et seda öelda. Aga miks mehed kirurgid on – asi on lihtne: ega te pane meest ja naist koos 100 meetrit võidu peale jooksma. Südamekirurgia on samuti füüsiliselt ja vaimselt tugeva koormusega ja ma arvan, et see on meestele kohane, mitte naistele. Kuigi nüüd on tekkinud tendents, et mehed ei taha enam südamekirurgiks hakata – ma ei tea, mis põhjusel. Nüüd hakkavad südamekirurgiks naised, ja nad on väga tublid, täpsed, korralikud, ning saavad kõigega hakkama. Sellel on aga oma hind, mille eest aga naised peavad rohkem maksma, kui mehed.

Mu kolleegi Rein Teesalu abikaasa ütles kunagi, et jah, ta on Reinuga võrdsel vaimsel tasemel, aga võib oma võimeid kasutada tund või kaks; kui on vaja kasutada neli või viis tundi, siis ta enam Reinuga võrdselt välja ei mängi.

Ja veel üks asi: pingutus jätab jälje. Umbes 15 aastat tagasi hakati Ameerikas üles kutsuma, et naised, tulge südamekirurgiks. Olin ka ühel sellisel koosolekul, kus üks naissoost südamekirurg, vabandust, ei oleks tohtinud selle üleskutsega pukki minna. Sest ta oli nii... kuidas öelda... ta kindlasti nägi palju vanem välja, kui ta oli. Minu arvates oli see kontrapropaganda.

Veel üks põhjus, miks mehed olla kuuldavasti haiglas rasketes ametites paremad: naised võtavad patsiendi surma liiga südamesse, aga mehed suudavad töölt lahkudes ukse külmema tundega enda järel kinni panna. On see nii?

See on väga õige. Kuigi ka mõned mehed põevad patsiendi surma veel paar nädalat, ei ole tükk aega töövõimelised. Olen seda näinud kolleegide seas. Ka mul on ette tulnud, et patsient sureb. Paljud juhtumid, kus olen jäänud kaotajaks, on siiamaani meeles.

Kirurg jääb tavaliselt kaotajaks siis, kui teeb viimase katse raskes olukorras, et äkki õnnestub veel päästa. Siis ei lähe kaotus nii väga hinge. Minu lemmikud olid just erakorralised lõikused, mis olid sageli sellised, kus kaotada polnud enam midagi. Enamikul juhtudel võitlesime selle eest, et infarkt ei läheks liiga suureks või jõuaksime õigel ajal ette, et infarkti üldse ei tuleks. Meenub, et koronaarkirurgia algpäevil olin ükskord 23 tundi operatsioonilaua ääres, kuid jäin ikkagi kaotajaks. Selle lõikuse detailid on veel praegugi hästi meeles.