Mänd on aidanud inimestel ellu jääda

Männil on enamasti sirge sihvakas tüvi, mille ladvas haljendab võratutt. Eesti ning teadaolevalt kogu Balti- ja Põhjamaade kõrgeimad männid kasvavad Põlvamaal Ootsipalus (viimased mõõtmised andsid tulemuseks 46,6 meetrit).

Männi perekond on okaspuude seas üks liigirikkamaid: tuntakse rohkem kui sadat männiliiki, aga Eestis kasvab looduslikult vaid üks – harilik mänd.

Vanarahvas on uskunud, et sel puul on kõvasti maagilisi omadusi. Kes kogus jaanipäeval männiokkaid ja -käbisid, see teadis, et kurjad vaimud teda kimbutama ei tule ning ka pahad inimesed ja ebameeldivad olukorrad hoiavad temast eemale. Naine, kes jaanipäeval selle töö ette võttis, saanud märksa viljakamaks. Männiokkaid põletades arvati, et see rituaal tühistab nõiduse või saadab selle nõidujale tagasi.

Männipuud on peetud tõeliseks energiapommiks ja arvatud on, et inimene saab temalt kergesti jõudu ammutada, olgu lihtsalt puu vastu toetudes või siis männikoorest valmistatud jooki juues. Sobivaim aeg männist energiat koguda olevat pärast keskpäeva, kui päike on puu tüve soojendanud. On arvatud koguni, et männi energia on nii võimas, et südamehaiged ei peaks männimetsas liiga tihti jalutama.

Ristipuud kalmistu lähistel

Vanasti oli levinud komme lõigata matuste ajal männi tüvesse riste, sest arvati, et kui surnu seda näeb, muudab ta plaani koju tagasi pöörduda ja jääb sinna, kus on surnute paik. Tähelepanelik silm seletab senimaani Kagu-Eesti maanteede ääres puid, mis kannavad tüvel ristimärke, mõnel vanal puul võib neid kokku lugeda sadakond. Neid nimetatakse ristipuudeks. Küla ristipuuks valiti mõni vana mänd külast surnuaiale viiva tee esimesel ristil.

Pole liialdus nimetada mändi elupäästjaks, sest ikaldusaegadel on Põhjala rahvad teinud leiba männimähast: kogunud noortelt mändidelt mähka (koorealust kudet), kuivatanud seda, puhastanud vaigust ja tampinud siis jahuks. Sellest valmistatud leib päästis paljusid näljahädast.

Harilik mänd kasvab nii kaugel põhjas kui ka subtroopikas, nii pika polaarpäeva kui ka lõuna lühikese päeva tingimustes, talub vähest mulla- ja õhuniiskust ning jääb ellu ka väga vaesel mullal. Eestis kohtame mändi nii rabas kui ka liivaluidetel ja koguni peaaegu paljastel kividel. Koha suhtes leplik mänd nõuab siiski midagi – valgust. Sestap on võra hõre ja püüab palju päikest. Valgust jagub ka puude alla ja see teeb männikus olemise rõõmsaks.

Käbid valmivad teise aasta sügiseks: isaskäbid on munakujulised, emaskäbid ovaalsed. Õitsele lööb mänd mais-juunis ja õietolmu jagab ta ohtrasti. Sel ajal on mändide ümbrus kollaka kirme all. Harilik mänd võib elada 300–400, vahel isegi 600 aastat.

Ihuhädade ravim

Männi pehmest puidust saab head ehitusmaterjali ja ilusa mustriga mööblit, parketti ning vineeri. Sellest tehakse raudteeliipreid ja telefoniposte, uksi ja aknaid.

Mänd jagab ka tervist. Tema tõrva on peetud kõigi ihuhädade ravimiks. Tõrva-rasva seguga tohterdati nahahädasid (haudumise, külmakahjustuse, põletiku, mädaste haavandite, sügeliste korral) ja seda määriti valutavatele liigestele. Leiliveele lisati saunas tõrva, siis oli kergem hingata ja kadusid hingamisteede haigused. Ka valutavale hambale tilgutati männitõrva.

Männiokastes on tublisti C-vitamiini ja Leningradi blokaadi ajal olevat just need inimesi skorbuudist päästnud. Kui okkad ja kasvud (pungad) kuivatada, saab neid kasutada vesitõmmisena reumaatiliste haiguste ja köha raviks.

Männi kasve peetakse antiseptikuks, need soodustavad uriinieritust ja olevat ka tõhus rahusti.

Männivaigust toodetakse tärpentiniõli: vaiku destilleeritakse veeauruga või eraldatakse vaik puidust seda kuumutades.

Hiina meditsiini seisukoht on, et männi okkad rahustavad meelt, täidavad tühjust ja eemaldavad kopsust lima.