Nädala mõte: mure kohaliku toiduga

Peale kodumaise sibula saame osta kohalikku kartulit, porgandit, kapsast, kurki ja veel mõnda köögivilja. Aga see sõltub kauplusest ja selle asukohast.

On kauplusekette, kes valivad enda sortimenti meelsasti kodumaist toodangut ja lausa eelistavad seda. Ent on kette, kes panevad rõhu soodsale hinnale ning toote päritolu ei loe. Linnainimene saab valida, kuhu poodi täna minna. Ent maainimesel on sageli üksainus valik. Isegi kui sama kett on linnas vägagi eestimaist eelistav, siis maal asuv ketipood ei pruugi seda peegeldada, sest ostujõud on väike ja ikka pannakse müüki soodsam kraam, sest seda ostetakse.

Et poeletil rohkem eestimaist näha, on tarvis lahendada mitu probleemi. Esiteks on vaja piisavalt toota, et oma rahvas ära toita. Kui võtta Peipsi sibula näide, siis kasvatajatel saab saak otsa juba sügisel, ent töö on raske ja tehakse nii palju, kui ise jaksatakse. Seega ostjaid isegi jaguks, aga kasvatajaid mitte. On ka vastupidi: põllumehed kasvatavad tubli koguse köögivilja, aga istuvad ise oma saagihunniku otsas. Ega iga põllumees pea ärimees olema.

Mulle meeldib Organic Estonia idee luua Eestisse ühistud, mis aitaksid põllumehe ja ostja kokku viia. Nii teeks igaüks seda, mida hästi oskab – põllumees kasvatab, ühistu teeb muu vajaliku. On juba mitu edukat ühistut, kuid neid võiks märksa rohkem olla.

Seejuures peaksid ka kaupluseketid kohaliku tootja suhtes vastutulelikumad olema. Mõnes ketis on kohustused nii suured, et õigusi õieti polegi. Tarne jääb hiljaks – trahv, saak läheb hukka – trahv. Ja nii edasi. Sellistel tingimustel ei julgegi väiketootja lepingule allkirja anda.

Siis veel tarbija jaoks kõige tähtsam asi – hind. Paraku on nii, et kohalik on kallis. Paljudes Euroopa riikides kehtib toidule madalam käibemaks. Ka lõunanaabrid lätlased vähendasid kaks aastat tagasi piirkonnale omaste puu- ja juurviljade käibemaksu 21 protsendilt 5 protsendini. Ka Eesti võiks midagi sarnast ette võtta. Kui kohe suurelt ei jaksa, alustaks väikeste sammudega. Iga väike samm viib lõpuks suurte tegudeni.