Tiit Pruuli: paljud meie inimesed, kelle potentsiaal on suur, raiskavad energiat tühjale-tähjale (4)

«Me kõik tunneme igatsust, kui oleme kuude kaupa kodust ära,» tunnistab Go Groupi üks omanikke, väsimatu maailmarändur Tiit Pruuli.

Ju peab ärakäikudel olema miski, mis selle igatsuse üles kaalub. Isegi kui minna taas kohta, kus oled varem käinud.

Seekordne käik Antarktikasse oli Pruulil juba kolmas. Esimest korda käis ta seal väikse purjekaga aastal 2016, teist korda ristluslaevaga kaks aastat tagasi.

Katkeid intervjuust

Kui vaatad kusagil kaugel viibides Eestile, kas näed siis Eestit teistmoodi kui siin kohapeal olles?

Kui seilasin sajandivahetusel poolteist aastat Lennukiga ümber maailma, siis vaatasin eemalt, et tühja, on mis on seal Eestis... Aga kui nüüd kaugelt vaatasin, siis olen murelik. Minu meelest ei ole asjad hästi, ja see mure ei jäta mind kaugel olles ka maha.

Vaidlused pensionireformi või metsaraiumise üle on vajalikud, aga küsimus on, kuidas neid pidada.

Üks asi, mida äsjase reisi jooksul mõtlesin, on see, et paari-kolme tähtsa asja kõrval tegeleme liiga palju oma pisikeste kraaklemistega, samal ajal kui peaks tegelema hoopis suuremate küsimustega. Liiga palju valitsuse ressurssi läheb pisikeste, näotute ja naeruväärsete asjade peale. Sellest on kahju.

Kas riigimehelikkust on vähem, võrreldes selle ajaga, mil sina veel riigi tagatoas askeldasid?

Mina ei ole õige selliselt formuleeritud küsimusele vastaja. Ajad on hoopis teistsugused ja neid võrrelda on väga raske. Tol korral pidi käituma teistmoodi, otsuste tegemine oli palju kiirem ja dünaamilisem. Sellest johtuvalt tehti tõenäoliselt ka rohkem vigu, aga vigu sai ka kiiresti parandada. Võib-olla praegu ongi aeg, kui tuleb kõik mitu korda läbi nämmutada ja siis valmisprodukt rahvale puulusikaga – ma rõhutan: puulusikaga – ökoloogilises vormis suhu toppida?

Miks praegu ei tehta Eestis suuri asju, vaid valdavaks on saanud peenhäälestamine? Kas sellepärast, et suured asjad on ära tehtud? Oleme Euroopa Liidus ja istume ühiskatlas, kus meil jääb vaid vaikselt nokakest lahti teha, või oleme rahuldunud sellega, mis on saavutatud?

See suhtumine ei meeldi mulle, et istume ühiskatlas ja meil ei olegi muud teha kui vaikselt nokakest paotada, nagu sa ütlesid. Kui me selle suhtumise omaks võtame, siis ongi tegu väljasureva rahvaga.

Mul on hea meel, et oleme näidanud, et suudame kaasa rääkida ka Euroopa küsimustes. Paljud eestlased, mitmed poliitikud ja ametnikud, on suutnud mõjutada tähtsaid protsesse, ja arvan, et see võimalus on meil suurepäraselt olemas ka praegu, leiduks ainult isiksusi, kes seda teeksid. Ka väikeriigi suurtel isiksustel on võimalus väga oluliselt kaasa rääkida.

Paljud meie inimesed, kelle potentsiaal on suur, raiskavad energiat tühjale-tähjale. Kui Jüri Ratas ei peaks tegelema EKRE pärast vabandamisega, jääks tal iga päev mitu tundi riigi ülesehitamisele.

Kuidas on sinu arusaamine Eestist muutunud? Nooruses olid lausa ohtlikult rahvuslik. Nüüd oleks selline rahvuslikkus ilmselt samuti tõlgendatav ohtlikuna – natsionalismina.

See teema on väga keeruline, kuidas üks väike rahvusriik saab sellise rahvusriigina, nagu me omal ajal unistasime, püsida 21. sajandi globaalses maailmas. On paraku üsna selge, et mõnda asja me muuta ei saa. Me ei saa miljoni eestlasega globaliseerumisele piiri ette tõmmata.