Olesja Lagašina: õiglus? Pole kuulnudki! (8)

Kuusteist aastat on piisav aeg, et mõtestada oma elu, oma väärtusi ja valu, mida inimene on siia maailma toonud. Samas, sellest ajast ei piisa, et unustada oma lapse kohutav surm. Isegi mina, absoluutselt võõras inimene, mäletan neid õõvastavaid detaile. Postimees kirjutas toona, et noormees oli oma tüdruku suhtes korduvalt vägivalda kasutanud: löönud, kägistanud, kurikaga kallale tunginud. Minu kolleeg nimetas seda «aastatepikkuseks vaimseks terroriks».

Ja nüüd räägib vangla esindaja motiveerimise süsteemist, mis peaks aitama noorel kurjategijal säilitada oma sidemeid ühiskonnaga. Väga liigutav. Võimalik, et siin on isegi mingi iva olemas, kristlik moraal annab ju igale patusele šansi ja kunagi peab see patune ühiskonnaga õnnelikult taasliituma.

Karistussüsteem on mõeldud selleks, et kodanikke kaitsta. Et igaüks teaks: seaduse rikkumise tagajärjed võivad olla väga karmid.

Kuid siiski… Karistussüsteem on mõeldud selleks, et kodanikke kaitsta. Et igaüks teaks: seaduse rikkumise tagajärjed võivad olla väga karmid. Ja pikaaegne vangistus ongi selline äärmuslik meede, mis peaks kasvõi mingil määral agressiivset inimest vaos hoida. Vabaduse kaotamine ja üksindus on ju mõjuvad põhjused, et kuritegu mitte sooritada? Või ei ole?

Ja kui ei ole, milleks siis üldse see karistussüsteem? Ja keda ta ikka karistab? Peaks see olema tapetu ema, kes peab läbima alandavaid formaalsusi, et saada vastust oma õigustatud küsimusele: miks see koletis (vabandust, kas ikka tohib tapjat koletiseks nimetada?) avalikult oma elu nautida saab?

Sellised juhtumid hävitavad karistuse mõtte. Kust sünnib see kahetsus? Vahel tõesti tundub, et kurjategijad on meil rohkem kaitstud kui tavakodanikud. Helistavad näiteks toimetusse, et ajakirjanikud ei paneks neid häbiposti: pildid kohtusaalist ja avalikustatud täisnimed rikuvad nende privaatsust ja turvatunnet... Häbi, vastutus, südametunnistus? Pole sellest kuulnudki, lootustandev kurjategija tunneb vaid oma õigusi.