:format(webp)/nginx/o/2020/02/03/12911848t1h3a23.jpg)
Üleilmastumine ja internet on loonud võõrsil elavatele inimestele varasemaga võrreldes täiesti teistsuguse keskkonna. Skype'i kaudu võib lähedastega vestelda iga päev, kodumaa ajalehed on interneti kaudu sama kättesaadavad kui Eestis ning reisimine on kiire, odav ja peaaegu viisavaba.
Seepärast kaotab mõiste välis-Eesti tasapisi oma asjakohasuse. Keegi ei ole sunnitud olema «välis-», kui ta ise ei soovi end niimoodi määratleda.
Ka riigil on aeg muuta vaatenurka. Tuleks tõsimeeli küsida, mille poolest erineb Londonis või Espoos elavate eestlaste suhe Eesti riigiga näiteks Lihulas või Elvas elavate inimeste suhtest. Rae vald ja Helsingi on mõlemad Tallinna lähiümbrus, Soome Eesti saatkond Helsingis toimib juba praegu nagu kohalik vallamaja, kuhu inimesed tulevad pidupäeval aktusele, kus laulavad kohalikud koorid ja lapsed saavad kirjandivõistluse auhindu.
Ühesõnaga, nii nagu riigi ülesanne on olla kohal igas Eesti vallas, nii peaks Eesti riik olema olemas ka igas eesti hargmaises vallas. Dokumendid, valimised, toimingud registritega, nõustamine, rahvusringhääling ja ühe tähtsama tahuna eestikeelne haridus peavad olema moel või teisel kättesaadavad, ükskõik kuhu elutee on perekonna parasjagu viinud.
Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel õpib praegu välismaal eesti keelt 3800 last ja see arv on viimaste aastatega viiendiku võrra kasvanud. Arvestades, et väljaränne Eestist pole samal ajal kasvanud, näitab keeleõppijate hulga kasv välismaal sündinud laste kooliikka jõudmist ja võibolla ka seda, et hargmaised eestlased on paremini organiseerunud ja rohkem huvitatud Eestist ja oma juurtest kui kümmekond aastat varem.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)