/nginx/o/2020/01/31/12907710t1h4c06.jpg)
Hugh Loftingu raamatute legendaarne peategelane, loomadega rääkiv veterinaar doktor Dolittle on olnud ilmselt meie kõigi lapsepõlve lahutamatu osa, muidugi on temast tehtud ka mitu filmi... ja ma pole ühtegi neist näinud. Raamatust ei mäleta ma samuti mõhkugi, ehk ainult seda põhilist, et ta rääkis loomadega. Seega läksin ma Dolittle’i viimast ekraniseeringut vaatama täiesti puhta lehena, mis ei olnud ilmtingimata hea.
Nimelt sattusin ma kohe alguses segadusse, kuna film algas hoopis multikana. «Ma ju ütlesin, et see on multikas!» teatas laps võidurõõmsalt. «Ee... ei tohiks olla... aga... Robert Downey...?» niutsusin abitult, sest kelle muu pärast ma siis veel kinno olin tulnud.
Õnneks selgus õige pea, et animatsioon täitis vaid proloogi ülesannet. Seejuures tekkis mul rohkelt küsimusi, näiteks kas see arsti hukkunud abikaasa lugu on kuskil varem ära jutustatud. On see mõnes varasemas filmis? On see kirjas raamatus? See lugu paistis nii paeluv, et ma kohe tahaksin sellest rohkem teada. Aga rohkem teada ma ei saanud ja film hakkas hooga pihta.
Mind heideti räpase ja leinast hullunud John Dolittle’i maailma. On kurb tõdeda, et Dolittle’i motivatsioon ja isik jäid mulle suures plaanis ikkagi mõistmatuks, tema sügavamad hingekihid nägemata, ja isegi rivaalitsemine Martin Sheeni karakteri Blairiga segaseks ja poolikuks. Hoolimata Downey meisterlikkusest (juba need näoilmed jutustasid teinekord rohkem kui ükski sõna!) oli legendaarne doktor kuidagi väga üheplaaniline. Ja selleks üheks plaaniks oli lein ja depressioon. Ta ei võtnud südamega peaaegu mitte midagi peale iseenda valu – ning paraku tuleb tõdeda, et see on depressiooni väga täpne pilt. Depressioonis inimesed ongi väga isekad, sageli on nad apaatsed, küünilised ja kibestunud, nende tegevus või tegematus jääb kõrvalseisjale sageli arusaamatuks.
Filmile omaselt muidugi saame me õnneliku lõpu ja Dolittle’i depressioon on pärast kui peoga pühitud. Piisas ainult ühest pöörasest seiklusest ja noore õpipoisi säravatest silmadest. Kui see vaid päriselus ka nii lihtne oleks...
«Doktor Dolittle» jäi filmina aga kahjuks üsna nõrgaks. Seda oli ilus vaadata – kõik need rääkivad loomad ja 19. sajandi Inglismaa! –, aga häirivat oli rohkem kui seda, mis ei häirinud. Häiris eestikeelne pealelugemine (mitte et see oleks halb olnud, aga oleks tahtnud kuulda Emma Thompsonit ja Rami Malekit), häiris nõrk stsenaarium, häiris pahalaste naeruväärne pealiskaudsus, häirisid isegi Dolittle’i kehakarvad. Nauditavat oli näpuotsaga: ülevoolav visuaal, loomade isiksuste areng ning paar kohta, kus sai ikka südamest naerda. Nõustun Joe Morgensterni hinnanguga Wall Street Journalis: harukordne film, kus on kõike liiga palju ja mitte piisavalt.
Laps (8 a) jäi üldiselt rahule, ent kui ma küsisin, mis oli lemmikkoht, siis selgus, et selleks oli stseen, mis tuli... pärast lõputiitreid. See ütleb ilmselt terve filmi kohta juba päris palju.
Doktor Dolittle 3/5
Režissöör Stephen Gaghan
Produtsendid: Robert Downey Jr, Susan Downey, Joe Roth
Osades: Robert Downey Jr, Michael Sheen, Harry Collett
Eesti keeles lugesid peale Mait Malmsten, Märten Männiste, Kristjan Üksküla, Kaire Vilgats, Märt Avandi, Tõnn Lamp, Anu Lamp
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)