«Talve»-filmi käsikirja alusmaterjali ümbritsevad segased lood (46)

Suvel 1993, kaks aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist, ilmus Tartus Riia tänaval Oskar Lutsu majamuuseumi ukse taha viiekümnendates eluaastates tagasihoidliku olemisega mees, kes tutvustas end kui Endel Karu. Muuseumi tollasele teadurile Avo Rosenvaldile ei öelnud tema nimi midagi.

Karul oli kaante vahel kaasas hulk käsitsi tumeda tindiga tihedalt täis kirjutatud lehti. Neil lehtedel, nagu Rosenvald peagi Karu suust kuulis, oli väidetavalt Lutsu viiekümnendate algul kirjutatud romaani «Talve» käsikiri.

Ainult et käsikiri polnud Lutsu enda kirjutatud. See oli Endel Karu isa Arnold Karu väidetav ümberkirjutis Lutsu originaalkäsikirjast. Lutsu esialgne käsikiri oli juba kümnendeid kadunud kui tina tuhka. On kaheldav, kas pärast Lutsu surma 1953. aasta kevadel oli seda keegi üldse näinud.

Küsida, mis sai Lutsu enda käsikirjast, polnud samuti kelleltki. «Talve» ümberkirjutaja Arnold Karu oli surnud ligi kaks aastat enne seda, kui ta poeg, isa paberid kaenlas, Lutsu majamuuseumisse astus.

Sedasi ümbritseb «Talvet», millenimeline film jõuab Eesti kinodesse tuleval nädalal, siiamaani lõpuni lahendamata müsteerium. Tõsi, Martin Alguse stsenaariumi järgi vändatud «Talve»-filmil pole Lutsu – või Karu? – «Talvega» suurt midagi pistmist. Olgugi et raamat andis Alguse kinnitusel suure tõuke filmi tegemiseks. «Aga raamat polnud ülekantav filmistsenaariumiks,» nendib ta. «Vaja oli raputust ja uut intriigi, mille pealt oleks põnev filmi vaadata.»