Nädala mõte: raskused maainimest ei murra

Vaidlused vaieldud ja tänases argipäevas haldusreform justnagu ei meenugi. Ent tänasest Maa Elust saab lugeda Pärnumaal asuva Saarde valla murest, mis on seotud ühe arvuga, mis omal ajal haldusreformiga kehtestati. Nimelt valla elanike arv – 5000. See tekitas palju kõneainet, ent enamik punnitas piirarvu ikkagi kokku.

Nüüd hakkab reformist mööduma kolm aastat ja näiteks kõnealuses Saarde vallas on elanike arv alla 5000 langenud. Kohalik vee-ettevõte on plaaninud järgmise kümne aasta jooksul valla veevärgi korda teha. Siiani on kohalikud vee-ettevõtted saanud arvestada ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusega. Ent 1. jaanuarist 2020 saab ühiveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamise toetust anda KIKi taotlusvoorus ainult piirkondlikule vee-ettevõttele, mis osutab veeteenust rohkem kui 5000 elanikule.

Ministeerium küll põhjendab, et soovib sellega vee-ettevõtete iseseisvust suurendada ja kasvatada võimekust ilma toetusteta hakkama saada, aga kui seeläbi hakkab maal elav inimene vee eest märkimisväärselt rohkem maksma, siis miks jälle maainimene selles süüdi on, et maal rahvast vähemaks jääb. Kui kogu aeg kaikaid kodaratesse loobitakse ja elu ebamugavaks tehakse, siis minnaksegi maalt ära.

Samas mulle tundub, et Eesti maainimeses voolab miski kangemat sorti veri. Tehku, mis tahavad, nemad järele ei anna. Paar nädalat tagasi kirjutasime riigiteest, mis oli nii kehvas seisus, et liinireise teenindavad bussijuhid polnud nõus sealt läbi sõitma. Aga kui koju või tööle tahad pääseda, sõidad hambad ristis. Kahjuks on Eestis selliseid teid rohkem kui üks.

Kui tuleb taas tormiilm, on ikka maainimene see, kes mitu päeva pimedas kössitab. Õnneks on tal enamasti puuküttega soojakolle. Kui peaks juhtuma ime ja ööga sajab maha paks lumekiht, on jälle maainimene see, kes pool päeva sahaga traktorit ootab.

Aga Eesti maainimene on tugev ja mulle tundub, et kohati ta isegi naudib seda kõike. Leiduks meil selliseid rohkem!