Meie muusikateater vajaks väikest dopingusüsti?

Lähiminevik on toonud selles liinis kaks tagasilööki kahe läbikukkunud konkursi näol. Teatrist NO99 vabaks jäänud Sakala 3 teatrimaja konkursile esitas oma ideekavandi vähemalt kaks kammerliku ja moodsa muusikateatriga seotud seltskonda, ent kumbki ei pääsenud isegi teise vooru. Üle-eelmisel nädalal tehti avalikuks, et Rahvusooper Estonia uute algupäraste ooperite ideekavandite konkurss, mis tõi kokku 16 kavandit 13 heliloojalt, lõppes tulemusteta, kuna žürii ei leidnud nende hulgast ühtegi rahvusooperi repertuaariplaanidega haakuvat ideed.

Et muusikateatri üle pisut mõtteid vahetada, palusin vestlusringi dirigent Tõnu Kaljuste, helilooja Ardo Ran Varrese ning Eesti Heliloojate Liidu esimehe, helilooja Märt-Matis Lille. Kaljuste ja Varres olid eraldi meeskondades osalised Sakala 3 konkursil, Varres osales kahe projektiga rahvusooperi ideekavandite konkursil.

Milliste mõtete ja tunnetega te neile kahele konkursile tagasi vaatate?

Märt-Matis Lill: Oleks vist tõesti mõistlik vaadata neid kahte konkurssi koos. Sest neist tulemustest kumab läbi meie muusikateatri olukord. Üks konkurss ja tema läbikukkumine pole iseenesest midagi traagilist. Küll aga on minu jaoks traagiline see, et ma ei näe korralikku, läbimõeldud, regulaarset eesti uue muusikateatri toimimist. Kõik, mis praegu on, on pigem juhuslik.

Ardo Ran Varres: Sakala 3 saali konkurss ju ikkagi ei kukkunud läbi. Sest kaks ideed, mis polnud kumbki seotud muusikateatriga, said riikliku heakskiidu ja rahastuse. Minu ja Risto Joosti idee oli rajada neisse ruumidesse kammermuusikateater. Sellest pidi tulema omalaadne keskus, kuhu koonduks kogu kammerooperit puudutav info ja tegevus.

Idee oli hakata tooma publikuni muusikateatri kireva spektri neid osi, mis meie kultuuriruumis hetkel täiesti puuduvad. Barokkooperist ja madrigalikomöödiast kuni kaasaegsete kammerooperiteni. Sooviks oli pakkuda visuaalteatrit, multimeedialavastusi jne. Repertuaariportfellis oli üle kümne teose, eelkokkulepped olid tehtud 12 lavastajaga.

Meie plaan oli tellida igal aastal heliloojatelt uusi partituure, et nad saaksid katsetada ja areneda. Ning seeläbi saaksid areneda ka libretistid ja lavastajad. Ideaalis toidaks selline taimelava pikemas perspektiivis täispikkade ooperite näol ka meie suuri muusikateatreid.

Ma saan nüüd tagantjärele aru, et see plaan oli ehk natuke liiga idealistlik. Aga samas leian, et selleks, et midagi realiseeruks, tulebki olla idealistlik. Kui me vaatame võrdluseks praegust sõnateatri maastikku Eestis, siis see on väga kirev ja mitmekülgne ning tegijatele põnevaid võimalusi pakkuv. Mul on väga kahju, et me ei näe sama asja muusikateatri puhul. Meie muusikateater vajaks väikest dopingusüsti. Ning Sakala 3 konkurss oli selleks ideaalne võimalus.

Tõnu Kaljuste: Mina osalesin Sakala 3 konkursil koos Peeter Jalakaga. Meie peamine idee oli tuua Eestisse maailmas viimasel paaril kümnendil juba läbiproovitud partituure, mis mind ennast huvitavad. Näiteks James MacMillani, Thomas Adèsi jt töid. Lootuses, et meie kuulajad saaks nendega kontakti, et meie kohalik ooperielu ei istuks kogu aeg üksnes klassikute otsas.

Maailma ooperimuusika on liikunud viimastel kümnenditel väga erinevates ja põnevates suundades. Nüüdisklassika tutvustamine võiks ideaalis olla kasulik mitte üksnes meie publikule, vaid ka kohalikele heliloojatele. Loodetavasti aitaks see ära hoida meie ooperielu ja muusikamaitse provintsistumise.

Lill: Kammerlikum muusikateater, mis meil hetkel Eestis institutsioonina täielikult puudub, peaks ideaalis olema ühtlasi nagu laboratoorium, mis võimaldab igasuguseid kunstilisi ideid katsetada. Meie suurtes ooperimajades – Estonias ja Vanemuises – seda võimalust mõistetavatel põhjustel eriti ei ole. Samas võib tõdeda, et maailma mastaabis on mitmed suurtes majades õnnestunud otsingulisemad ja avangardsemad tööd sündinud just koostöös väiksemate ja kammerlikumate üksustega.

Muusikaajalugu näitab, et paljud hiljem menukaks ja mõjukaks osutunud suuremad tööd on kasvanud orgaanilisel moel välja väiksematest. Nii näiteks kirjutasid paljud heliloojad vanasti keelpillikvartette ning kasutasid neid läbi proovitud ideid hiljem oma sümfooniates. Bach kirjutas kantaate ning kasutas neid hiljem oma «Passioonides».

Tegelikult on selline kogemus olemas ka Estonial. Ehkki kahjuks vist üksnes ühekordne: René Eespere «Gurmaanid» etendus seal majas kõigepealt kammerooperina ning kasvas seeläbi täispikaks teoseks. Mingist sihi- ja reeglipärasest tegevusest kammerooperite tellimisel ja lavaletoomisel me Estonia puhul paraku rääkida ei saa.

Lill: See EV 100 teatriprogrammi raames sündinud koostöö MIMi projekti ja Estonia vahel oli ka üks väheseid näiteid ja kindlasti samm väga õiges suunas...

... olgugi, et see sündis sisuliselt väljapoolt initsieeritud kampaaniat ja loosi tahtel.

Kaljuste: Millalgi aastate eest oli mul õnn tutvustada neid mõtteid Estonia nõukogule. Pakkusin, et teatri pööningusaali võiks paralleelselt tiksuma panna väikese kammerooperi, mis annaks hea väljundi solistidele, iseäranis noortele ja alustavatele solistidele.

Kammerooper on kõigis oma nüanssides väga tundlik teatrivorm. Ning sellisena sõnateatrile ja selle kaanonitele hoopis lähedam kui suure lava ooper. Usun, et kammerooperi sihiteadlikum viljelemine aitaks muuhulgas tuua ooperi juurde draamakogemusega tegijaid.

Nimetatud ooperikonkursi kurvast lõpptulemusest tõukuvalt küsitles Maria Mölder eelmise nädala Sirbis ilmunud intervjuus Estonia peadirigenti Arvo Volmerit. Viimase jutust tuli selgelt välja, et Estonia ei saa endale lubada ei kunstilisi ega majanduslikke ebaõnnestumisi; et Estonial on vaja iga uue ooperilavastuse näol suurt ja korraliku asja, mis tooks teatud hulga teatrikülastusi ja kassat. Ma olen vanamoodne inimene, aga mulle tundub, et nii ei saa kunsti teha. Teatril peab olema võimalus aeg-ajalt läbi kukkuda. See on otsiva ja eksperimenteeriva loometegevuse paratamatu hind.

Varres: See on väga tähtis küsimus: kuidas muusikateater peaks uuenema ning kohanema muutunud olukorraga, mis valitseb meie ühiskonnas ja kultuuris laiemalt, iseäranis sõnateatris ja etenduskunstides. Ka mulle ei tundu mõistlik püüda kõigepealt suruda midagi väga uuenduslikku läbi suurel laval. Sest see on päris suur majanduslik risk. Sellele võiks ideaalis eelneda laboratoorsema iseloomuga katsetamine kammersaalides. Hetkel selline perspektiiv ja praktika meie suurtes ooperiteatrites kahjuks täiesti puudub. See on sumbunud sinna suurde masinavärki.