/nginx/o/2020/01/22/12885942t1hcc82.jpg)
Läinud aasta märksõnaks sai toidupettus. Avalikkuse ette jõudsid konkreetsed näited ammuse kahtluse kohta, et turgudel müüakse võõramaiseid maasikaid kohalike pähe. Siis leiti väiketootjate veisehakklihast kanaliha. Ikka ja jälle tekkis küsimus, mida sisaldavad poes soodsalt mee nime all müüdavad purgid. Ja loomulikult kala, mille kätte võivat lausa surra.
Kõige selle peale saab vaid tõdeda, et on hea, et kontroll toidukauba üle nõnda range on (tõsi, mõne hinnangu kohaselt siiski lubamatult nõrk) ning info probleemide kohta avalikkuse ette jõuab.
Aga sel on oma varjupool. Kuna avastatud rikkumised põhjustavad meeletu meediatormi, on ostja muutunud ettevaatlikuks. Tegelikult lausa umbusklikuks. Senine usk, et kohalik talutoodang on väärt kaup, on mõne silmis kõikumas ja kardetakse petta saada.
Viimastel kuudel olen väiketootjatega rääkides kuulnud, kuidas kogetakse järjest sagedamini kohati lausa norimisena tunduvat suhtumist. Mõni ostja ütleb lausa, et nagunii kõik petavad. Selline suhtumine teeb haiget. Õnneks on võimalus kutsuda umbusklikud avatud talude päeval oma silmaga vaatama, kuidas toit kasvab.
Oma söögilauale toodava suhtes peamegi hoolsad olema, aga tihti on olukord palju keerulisem, kui kahtlustada oskaks.
Osa meist loobub loomade heaolu nimel näiteks meest ja piimast, ostab mandlipiima ning on rahul endaga, et annab panuse maailma paremaks muutmiseks. Teadmata, et mandlipiim on toodetud miljardite mesilaste „orjatöö” ja surma hinnaga. Uurige, kuidas toimub suurimas mandlikasvatuspiirkonnas Californias tootmine! Sarnaseid näiteid kaugetelt maadelt meile jõudnud pealtnäha kasulikest toodetest võib leida veel ja veel.
Usun, et kui kogu maailmale tiir peale teha, on Eestis kasvatatud toit puhtamate seas. Oskaks vaid me tarbijatena kohalikku vääriliselt hinnata.
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)