Mis saab, kui armastus saab otsa

Lavastuse teeb tähelepanuväärseks Hele Kõrve. Tugevas ansamblis aitab tal esile tõusta nii materjal kui ka lavastaja, aga mitte ainult – Kõrve teeb «Kommuunis» taas ühe karjääri suurrollidest, omamoodi võiks Annas näha mõttelist jätku Karinile. Hele Kõrve liigub kekutavast armastusest pimeda vihani, näeme, kuidas enesekindel naine kaob, kuidas Anna iseenda maha salgab, end alandab, kuidas ta muutub haletsevaks ja klammerduvaks inimvareks. Kõrve suudab mõista Anna hingeseisundeid, ta teab, mida ja miks ta laval teeb. Lihtsustatult öeldes just Kõrve mängu intensiivsus, tema tegelase järkjärguline hullumine, täpne tasakaal sisse- ja väljapoole mängus, tõstab lustliku ja lauludega suvelavastuse oluliseks ellujäämisvõitluseks.

Nüganeni kohta on lavastuses võib-olla ootamatult palju kergust-meelelahutuslikkust, kuid kahtlemata on tegemist ühe tema tugevama ja terviklikuma tööga viimastel aastatel. Nüganen on soovinud – ja selles ka õnnestunud – näidata inimeste omavahelist kontakti, kontakti haprust ja olulisust.

Ent siiski on lavastuse ohoo-elamus seotud Matvere etteastega, tema ülistuslaulu menstrueerivale naisele on omaette tase.

Nüganenile omaselt ta valgustab inimeste hingelist kriisi ja avanev pilt võib olla hävitav, kuid lavastajana ei võta ta lootust. «Kommuunis» ei väida Nüganen mitte seda, et õnnelik lõpp oleks võimalik – sest kellegi õnn on alati kellegi õnnetus, see tõde on lavastuses eriti rasvaselt alla joonitud –, vaid et lõpp pole alati lõpp, ka kõige sügavamast august võib välja ronida, kui inimest, kes abist keeldub, üksi ei jäeta.

Paradiisist põrguni

«Kommuuni» lugu saab alguse päranduseks saadud maja liigsest suurusest. Erik (Indrek Ojari) langeb naise Anna (Hele Kõrve) kuumade kallistuste ja silmade sära võrku ning nõustub avama lapsepõlvekodu uksed võõrastele. Põhjus ei paista rahaline, pigem põnevus – Anna tahab teistsugust elu proovida ja Erik tahab näha oma naist õnnelikuna, saada osa sellest päikesepaistest, mis vallutab toa, kui Anna naerab.

Nii asuvadki kommuuni elama eripalgelised karvased ja sulelised: sulavõina elust läbi libisev vana sõber Ole (Rain Simmul), võib-olla isegi liiga raamides ja mõistlik abielupaar Ditte (Külli Teetamm) ja Steffen (Andres Raag), tõeline lillelaps, pisut süüdimatu, kuid heasüdamlik Mona (Ursula Ratasepp) ning laulu-nalja pakkuv võõras Virgil (Marko Matvere). Lisaks on kommuun koduks ka teismelisele Frejale, Anna ja Eriku tütrele, keda mängib võimekas noor neiu Aurora Aleksandra Künnapas. Näitlejad naudivad ühist mängu, üle võlli käitumist, piiride ületamist. Nii palju head energiat, mis täidaks Põrgulava kõik sopid, pole ma ammu Tallinna Linnateatris näinud.

Loo esimene pool näitab ülevoolavat õnne, täielikku harmooniat, kus omavahelised lahkhelid lahendatakse köögilaua taga üksteist tögades, probleemile lahendust otsides, ollakse peaaegu täiuslik meeskond, kel ühine eesmärk, ollakse pühendunud. Kui aga Erik kohtub Emmaga (Sandra Uusberg), muutub paradiis põrguks, pinged kuhjuvad ning keegi peab majast lahkuma.

Lavastuse suurimaks probleemiks on Eriku tundeelu varjul hoidmine. Seepärast ei saa aru, mis juhtus Eriku ja Anna elus, miks nad kaugenesid, lihtsalt ühel hetkel – pauhti – on Eriku voodis uus tibin. Kusjuures loo alguses on Erik ja Anna nii armunud, neil jätkub silmi vaid teineteisele, lõõmav kirg ei kao ka siis, kui majja kolivad esimesed võõrad. Samuti jääb ähmaseks aja kulgemine, sest laval ei muutu ükski tegelane, pole vahet, kas ühiskodu asutamisest on möödas kaks nädalat või aastat.

Hele Kõrve teeb «Kommuunis» taas ühe karjääri suurrollidest, omamoodi võiks Annas näha mõttelist jätku Karinile.

Tekst ütleb, et Emma on väga noor, alles vanemate juures elav tütarlaps, ta on Eriku tudeng. Tallinna Linnateatri laval näevad Emma ja Anna aga enam-vähem ühevanusena, neis on sarnast enesekindlust ja elurõõmu. Uusberg mängib Emma ülbeks tšikiks, selles on oma võlu, ent Erikule Emma seda poolt ei näita.

Emma ja Anna sarnasust on rõhutatud mõlema naise ühesuguse riietusstiiliga, aga see mõjub pigem Vana Baskini teatri võttena. Aga mis on Emmas sellist, mida polnud Annas, seda on raske oletada, seetõttu jääb mõistmatuks, miks äsja veel Annaga kudrutanud Erik ühtäkki ülepeakaela armub Emmase ning väidab, et ta pole mitte kunagi nii tugevat armastustunnet kogenud.

Võib-olla püüdis lavastaja näidata lugu just Anna seisukohast, mõeldes, et sageli naised ei saagi aru, miks nende arvates täiesti toimivas suhtes mees teise naise valib. Kui see ka oli lavastaja mõte, siis see võte ei toiminud.

Kui filmis – ei meeldi mulle need võrdlused, aga teisiti ei saa – avab Erik end, me näeme tema üksindust ja pidetust, kriisi, siis Linnateatris Erik ei avane, tema tunded ja mõtted on eesti mehele omaselt peidud, ta on kogu aeg ühesugune tömp tüüp, kelle otsused elus sõltuvad jumaldatava naise kilgetest ja võlumisoskusest. Mingil hetkel asendab ta Anna lihtsalt Emmaga.

Menstruaalvere ülistuslaul

Tegelikult jäävad «Kommuuni» tegelased, peale Anna (ja üllataval kombel ka Freja, kelle enamjaolt pealtvaatav kohalolek aitab esile pääseda teismelise tüdruku heitlustel) kõrvaltegelasteks. Nähtamatu on Ditte ja Steffani elu, pisut rohkem saame aimu Olest, Monast ja Virgilst, aga seepärast, et selle kolmiku liikmetel on kõigil mõni nn viga küljes – Ole on alkohoolik (vägagi nauditav esitus Simmulilt), Mona aga ülevoolava seksuaalsusega, Virgil välismaalane, kes eksib kõneledes keelereeglite vastu ja kasutab neid komistusi naiivsust rõhutades.

Matvere võinuks saada rohkem mänguaega, tema sutsakad näisid näitleja raiskamisena. Ent siiski on lavastuse ohoo-elamus seotud Matvere etteastega, tema ülistuslaul menstrueerivale naisele on omaette tase. Kui Tallinna Linnateatril oleks vajadus piletimüüga tegeleda, siis võiks Matvere esitada seda võimsa hitipotentsiaaliga laulu igasugustes meelelahutusaadetes ja kassa täitmisega poleks mingeid probleeme.

Tallinna Linnateater on mõistnud, et nende suureks trumbiks on laulvad näitlejad, ja mitte ainult kontsertkavades või telesaadetes, vaid Nüganeni lavastuses, ja nii ongi «Kommuuni» rikastamas hoogsad laulud ja tantsunumbrid. Midagi pole öelda, trupp ja muusikajuhid on eeskujulikud, esitus on suurepärane.

«Kommuuni» kamp jagab ühist kodu, ent Tallinna Linnateatri lavastuses kommuunielu liialt ei rõhutada. Sama hästi võiks seda seltskonda võtta sõpruskonnana, kes tihedalt üksteisega suhtleb. Ajapikku olid ju «Kommuuni» tegelastest, kes algselt olid võõrad, saanudki sõbrad, kes on harjunud teineteisele toetuma, koos olema-elama... Ja eks ole ka teatritrupid ju omamoodi kommuunid, kus saadakse osa kolleegide muredest-rõõmudest, ollakse ühes majas hommikust õhtuni pead-jalad koos, eriti veel teatris, kus näitlejaid seovad perekondlikud ja/või sõprussuhted. Aga «Kommuuni» tegelastele kaasa elamiseks ei pea olema töötanud teatris või elama kommuunis, nagu arvustuse alguses sai mööndud, lavastuse teemad on tuttavad kõigile inimestele. Tallinna Linnateatri laval on elu ja elu teatrilaval saab ainult kiita.

PS. Veebruari alguses jõuab kinno Margit Lillaku dokumentaalfilm «Südamering», kus ühiselu proovitakse päriselt ühes Eestimaa paigas ning kus peategelasi tabavad samad katsumused, mis Annat ja Erikut ning Tallinna Linnateatri kommuunirahvast. Nii et kel ei õnnestu pääseda teatrisse, neil soovitan minna kinno, sest päriselu oma värvides ja karakterites ei jää lavaelule sugugi alla.