Aaro Toomela: teadus ei ole juurvili (7)

Botaanikud võivad homme otsustada, et sellest hetkest peale uurivad nad ka tähtede liikumist. See on täiesti nende isiklik asi, kas nad tahavad olla ainult botaanikud või ka astronoomid, kuid nad ei saa kunagi otsustada, et astronoomia on tulevikus botaanika osa, eeldades muidugi, et nad ei väida, nagu oleks Linnutee üks suur juurvili. (Münsterberg, 1899)

Juba mõnda aega arutletakse Eestis, millele peaks kulutama mikroskoopiliseks kahaneva toetuse teadusele. Laias laastus eristub kaks seisukohta: toetama peaks eelkõige rakendusuuringuid või siis peaks lisaks toetama ka teoreetilisi uuringuid. Viimasel juhul on omakorda küsimus, kas mitte kulud sotsiaal- ja humanitaarteadustele ei ole ebaproportsionaalselt suured.

Tarmeko juht Jaak Nigul (PM 05.06.2019) küsis: «Millisele teadusele nõuavad teadlased üht protsenti sisemajanduse kogutoodangust?» Ja vastas: «Kui raha on puudu, tuleks eelistada neid teadusi, mille tulemusena, vähemalt teoreetiliselt, võiks ühiskond üldiselt tulevikus rikkamaks saada.» Sellise lähenemise vastu on sõna võtnud näiteks Tartu Ülikooli teadur Ove Oll (PM 11.06.2019) ja Tallinna Ülikooli professor Marek Tamm (PM 23.10.2019; vt ka Niguli ja Tamme väitlust, PM 26.11.2019). Nad osutavad, et rakendusliku ja teoreetilise vastandamine ning valdkondade pingeritta seadmine on väär. Tamm märgib: «Jaak Niguli tähelepanekute väärtust kahandab paraku tõsiasi, et tal näib olevat väga vähe aimu sellest, kuidas teadus toimib, mis tagab teaduses edu ja kuidas peaks teadust toetama.»

Viimane väide on äärmiselt oluline. Nimelt on enamik teadusfinantseerimise teemadel arvajatest ilmselt ebakompetentsed. Arutlused jäävad mõttetuks nii kaua, kuni osalemas pole neid, kes teavad, millest räägivad: kui jutuks on teadus ja selle roll ühiskonna arengus, siis asjatundjad peavad valdama muuhulgas epistemoloogiat ning kultuuri- ja ühiskonnateooriat.