:format(webp)/nginx/o/2020/01/12/12868532t1h4f52.jpg)
Kuigi rahvusvaheline õigus ei ole absoluutne, saab tänapäeval diplomaatilise lahenduse enamik riikidevahelisi konflikte, mis veel saja aasta eest oleksid lõppenud sõjaga, kirjutab Manchesteri Ülikooli rahvusvahelise õiguse magistritudeng Robert Derevski.
Viimased poliitilised sündmused maailmas on tahes-tahtmata ajendanud diskussiooni rahvusvahelise õiguse otstarbekusest riikidevahelistes suhetes. Mis siin salata, eks igasugune toore jõu demonstreerimine on teatud mõttes diplomaatia läbikukkumine. See aga ei tähenda, et maailmas toimuv põhineks pelgalt riikide tasakaalu printsiibil ning reaalpoliitikast tulevatel põhimõtetel.
Rahvusvahelise õiguse vaatlusega ei jõua just eriti kaugele, kui hakata otsima reeglite siduvust ja riikide sunniviisilist karistamist. Samuti pole otstarbekas paralleelide tõmbamine riigisisese kohtusüsteemi ja rahvusvahelise õiguse vahel. Sellises võtmes tundub viimane tõepoolest kasutute reeglite kogumik, mida «heategijatest» Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni liikmed oma rõõmuks täiendavad. Pea iga riikidevaheline dokument rõhutab riikide suveräänsust, seega traditsiooniliselt kohtusüsteemile omaseid mehhanisme ei saagi eksisteerida. Igasugune rahvusvaheline leping tähendab teatud suveräänsuse delegeerimist, seega kehtivad rahvusvahelises õiguses pisut teistsugused printsiibid.