Intervjuu ⟩ Cärolini ema: oleme olnud tema kõrval, paitanud pead ja temaga rääkinud

Kuidas Cärolinil täna läheb?

Arvestades kõike juhtunut on Cärolin ülimalt vapper. Näeme temas jõudu, mida ei oska lihtsalt sõnadesse panna.

Missugune on tema tervislik seisund? 

Kuna varem või hiljem tuleks see niikuinii välja, siis ütleme selle täna ära - ulatuslike külmakahjustuste tõttu pidid arstid amputeerima tema jalad ja parema käe sõrmed. Ees ootab veel vasaku käe operatsioon. Paljud komplikatsioonid võivad avalduda alles hiljem ja kahjustuste ulatus ei ole veel lõplikult selge. Ööpäevi kõige pimedamal ajal külmas ja märjas olemist mõjus talle väga rängalt. See, et ta talvel metsas ellu jäi on ime, kuid paraku on sellel oma hind.

Cärolini otsingutele tagasi vaadates soovime väga, et OPEROGi (SA-ga Kadunud seotud vabatahtlikest koosnev Operatiivne Otsingugrupp - toim) meeskond saaks enda varustusse lahkete inimeste abiga soojuskaameraga drooni, mis oleks ehk aidanud Cärolini kiiremini leida ja kindlasti aitaks ka tulevasi abivajajaid.

Mis asjaoludel Cärolin kadunuks jäi?

Ta oli läinud korraks pead tuulutama ja mõtetesse selgust saama. Igapäevane jalutuskäik või lühike jooks olid osa tema igapäevarutiinist. Kahjuks läks ta aga raba sellisesse osasse, kus polnud varem käinud, läks liiga sügavale ja eksis ära. Kõik, kes me seal rabas ka pimedal ajal otsingutel käisime, nägime, kui lihtne on seal eksida ja et sealt on võimatu väljapääsu leida.

Cärolin on meile põgusalt rääkinud ka oma üleelamistest, sellest kuidas ta proovis sammalt süüa, soovett juua, endale okstest pesa teha, mille vihm kohe märjaks sadas. Ta rääkis, et kuulis ka varasematel päevadel eemal inimeste liikumist, hõikas, kuid keegi ei vastanud. Ta rääkis, kui väga ta koju tahtis, kuidas saunast unistas ning oma pere ja lähedasi sõpru igatses.

Ta oli kuulnud kauguses rongi häält ja tahtnud selle poole minna, aga siis ta enam liikuda ei saanud, sest jalgade külmakahjustus ei võimaldanud seda enam. See, et ta ka oma leidmise hommikul olenemata kopsude külmakahjustusest veel hõigata jaksas, aitas Heinol teda leida. Tähelepanuväärne on ka see, et Heino Cärolini häält üldse märkas, sest tema sõnul ja hilisemal testimisel ei olnud nii kaugelt kostuvat häält võimalik kuulda.

Kas olete saanud temaga suhelda?

Oleme olnud haiglas tema juures nii palju kui arstid on seda võimalikuks pidanud, ka siis, kui ta on olnud peale operatsioone narkoosis. Lihtsalt oleme olnud tema kõrval, paitanud pead ja temaga rääkinud. Teistel päevadel, kui ta on ärkvel, oleme rääkinud talle kui head sõbrad tal on, kui uhked me ta üle oleme ja kui palju on häid inimesi, kes teda otsimas käisid ja talle siiani häid mõtteid saadavad.

Kuidas Teil endal läheb - mida tunnete, mõtlete? Kuidas Teie päevad praegusel ajal välja näevad?

Tundeid ja mõtteid on praeguses etapis veel võimatu kirjeldada, see on kaos ja miski muu peale Cäroliniga seotu ei oma tähtsust. Meeletu valu, abituse tunne, paanika, hirm, mure tema tervise pärast, tänutunne kõigi aitajate ees, mida veel väljendada pole jõudnud, uhkus ja imetlus Cärolini üle, rõõm imede võimalikkuse üle, kõik tunded on nii tugevad ja läbisegi. 

Siiski, meie tunded ei ole hetkel olulised, oluline on Cärolini pärast tugev püsida. Elame päev korraga ja iga päev ootame kellaaega, millal Cärolini haiglasse vaatama saame minna. 

Oleme igal hetkel temaga ja kallistame teda mõttes ka siis, kui me haiglas olla ei saa. Haiglast tagasi tulles on kogu meie ülejäänud pere igal õhtul meie juures, et üksteisele toeks olla ja Cärolini tervise kohta uudiseid kuulata. Ka need pereliikmed, kes ei ela Eestis, on mõttes meiega. See aitab palju. Meil on nii hea meel, et meie pere on nii tugev ja et sõpru ning häid inimesi on rohkem kui me iial arvasime. Olen väga tänulik ka nende pereliikmete toetuse eest, keda Eestis ei ole.