Riik tunnustas Tallinna-Tartu maantee ehitusel leitud kalmistu kultuurimälestiseks

12. juulil 2018 avastati Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ümberehitustööde alal Saarnakõrve külas kopaga kaevates inimluud. Tee-ehitaja peatas tööd ning teavitas leiust politsei- ja piirivalveametit ning muinsuskaitseametit.

Leiukoha ülevaatusel tuvastas muinsuskaitseamet, et ehitustööde käigus satuti varem teadmata kesk- ja varauusaegsele kalmistule. Kuna kalmistu asub Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee projekteeritud teetrassi alal, ei olnud seda võimalik terviklikult säilitada. Selle tõttu määras muinsuskaitseamet alale arheoloogiliste uuringute tegemise.

26. juuli kuni 15. august 2018 viis Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ehitusalal Saarnakõrves arheoloogilised uuringud läbi MTÜ AEG. Pärast arheoloogiliste uuringute lõppemist ning säilinud ala püstprofiilide kindlustamist lubas muinsuskaitseamet jätkata teetööde tegemisega tingimusel, et tagatud oleks kalmistu säilinud osa puutumatus ehitustöödest.

Arheoloogiliste uuringute tulemusena selgus, et kogu avastatud kalmistu ei jää tee-ehitusega hõlmatavale kaevetööde alale ning teest lõunapool on säilinud teaduslikku informatsiooni sisaldav kalmistu osa, mis vastab arheoloogiamälestise tunnustele. Sellest tulenevalt tegi muinsuskaitseamet eksperdihinnangus ettepaneku tunnistada Saarnakõrve kalmistu, mis on ainulaadne arheoloogilist teavet ja maastiku ajalist mitmekihilisust edasikandev objekt, arheoloogiamälestiseks.

Saarnakõrve kalmistu mälestiseks tunnistamisel on hinnatud selle vastavust arheoloogiamälestise riikliku kaitse kriteeriumidele. Esiteks on määrava tähtsusega objekti vanus ja asukoht. Arheoloogilistel uuringutel saadud leidude põhjal oli kalmistu kasutusel matmispaigana peamiselt 15.–17. sajandil, kuid juhuleiuna saadud hoburaudsõle põhjal on võimalik järeldada, et kalmistu rajati juba muinasaja lõpus 13. sajandil. Kalmistu sisaldab arheoloogilist teavet muinasajast varauusajani ning on ajalise mitmekesisuse ja -kihilisuse näitaja.

Teine oluline arheoloogiamälestise kriteerium on säilitatavus. See tähendab, et senise maakasutuse muutmise planeerimisel tuleb eelistada asja säilimist algses asukohas, et tagada maastiku ajaline mitmekihilisus.

Lisaks on oluline hinnata mälestisel leiduva teabe teaduslikku väärtust ja ainulaadsust. Arheoloogiliste uuringute põhjal on Saarnakõrve kalmistu kesk- ja varauusaegne külakalmistu, mille matusekiht sisaldab lisaks luustikele ka münte, ehteid ja tööriistu. Arheoloogilised leiud viitavad kõrge teadusliku väärtusega matmispaigale, mis on eeskätt piirkonna, kuid ka kogu Eesti kontekstis eripärane ja ainulaadne. Nii kaevamiste käigus leitud kui ka kalmistualal säilinud inimluud ja arheoloogilised leiud on hindamatuks allikaks mineviku matmiskombestiku, religiooni ja eluolu uurimisel.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud riikliku kaitse kehtestamise vajalikkust ja kaitse ulatust. Saarnakõrve kalmistu keskosa hävis Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ümberehitustööde käigus enne inimluude avastamist ja tööde peatamist. Teetrassi alal hävimisest päästetud kalmistu põhjapoolset osa ei olnud võimalik teetrassi alal säilitada ning seal viidi läbi arheoloogilised kaevamised. Kalmistu säilinud lõunapoolseim osa jääb põhja-lõunasuunas umbes 40 meetri pikkusel ning ida-lääne suunas umbes 15–33 meetri laiusel alal tee-ehitusalast välja, vastab arheoloogiamälestise riikliku kaitse kriteeriumidele ning selle säilitamine kultuurimälestisena on põhjendatud. Mälestis paikneb riigimaal, kuid ilma riikliku kaitseta ohustab terviklikult säilinud luustikke nende asukoht aktiivse tee-ehitustöö piirkonnas. Kuna matustel kaasas olevad hauapanused on valdavalt metallist, siis ohustavad kalmistut ka detektorirüüste ja mitteteaduslikud kaevamised.

Kuna Saarnakõrve kalmistu matused paiknevad maapinna lähedal, mõjutavad kaeve- ja muus pinnase teisaldamisega seotud tööd arheoloogilise kultuurkihi säilimist. Võimalik on teha leevendus, et Muinsuskaitseameti tööde luba ei ole vaja taotleda pinnasetöödeks, mille sügavus ei ületa kümmet sentimeetrit.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul alates käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.