Spetsialistid annavad nõu: kuidas maja eluiga pikendada

Mida peaks iga majaomanik ehitusfüüsikast teadma, et osata heaperemehelikult oma varaga ringi käia?

Simo Ilomets (S. I): Palgist välisseina mõjutavad nii sisemine kui ka välimine niiskuskoormus. Sisemist saab kontrolli all hoida piisava ventilatsiooni abil ja vältides märgades ruumides vee sattumist otse palgi pinnale. Välimist niiskuskoormust aitavad vähendada laiad räästad ja tuulutusvahega välisvooder, samuti hoone ümbruse varjestamine vihma ja tuule eest, näiteks tiheda heki abil. Mistahes piirdetarinditega seotud muudatusi kavandades tuleks koguda eelteadmisi lugedes usaldusväärset kirjandust, käia koolitustel ja infopäevadel, konsulteerida spetsialistidega ning mõistagi tellida renoveerimisprojekt. Iga majaomanik ei pea pürgima ehitusspetsialistiks.

On ikka arvatud, et palk on hea ja hingav materjal. Kas see on õige? Kuidas peaks maja terviklikust toimimisest mõtlema?

S. I: Inimese ja hoone analoogia kasutamine ei ole vale: inimene ja hoone on mõlemad terviklikult toimivad organismid või süsteemid. Hoonel saab hingamisest rääkida kontrollitud õhuvahetuse ehk ventilatsiooni kontekstis. Piirdetarind või ehitusmaterjal ei hinga – nendel võib rääkida tarindi niiskuslikust toimivusest, materjali veeauruerijuhtivusest, hügroskoopsusest või niiskusmahtuvusest. Tuleb teha vahet niiskuse liikumisel materjalis või piirdetarindis difusiooni teel (veeauru kujul), konvektsiooni teel (veeauru liikumine koos õhuga) ja kapillaarselt (vedela veena). Vastupidi laialt levinud arvamusele on puit ja puidupõhised materjalid tegelikult suhteliselt veeaurutihedad. Kui seinte nn hingamise all pidada silmas läbi palgi ja selle liitekohtade toimuvat õhuleket, siis piirdetarindite suur õhuleke on vanemate palkmajade üks suurimaid probleeme, põhjustades ruumiõhu jahenemist ja/või suuremat energiavajadust ruumide kütmiseks, soojuslikku ebamugavust (eelkõige jahedad põrandad ja „tõmbus”, jahenenud sisepinnad). Probleem on teravam just tuulisemate ilmadega.

Vanade majade üks põhiline häda on see, et nad on külmad. Mis asjad on külmasillad ja õhulekked ning kuidas seeläbi hooned jahedaks muutuvad? Kas soojustamine aitab õhulekete vastu? Mis aitab?

S.I: Vanade majade siseõhu temperatuur kipub kõikuma ja ruumid on pahatihti alaköetud. Selle peamised põhjused on ahikütte tsüklilisus ja piirdetarindite suured soojuskaod. Külmasild tähendab lokaalset suuremat soojusläbivust ehk soojus liigub läbi materjali. Õhulekke korral liigub õhk ehk tegemist on prao või auguga tarindis või puudub õhutihe materjal sootuks. Külmasildade vastu, näiteks välisseina ja vundamendi liitekohas, aitab sokli lisasoojustamine. Õhulekete minimeerimiseks tuleks tihendada palkide varad ja täita suuremad praod või augud (takuga, vildiga, samblaga) ja lisasoojustamisel paigaldada täiendav õhutõkkekiht – õhutõkkepaber, õhkupidav membraan, õhkupidav ehitusplaat või mõnel juhul ka tuuletõke, kuid tarindi õhupidavuse tagamiseks ei sobi kõik tuuletõkked.

Soovitakse, et nüüdisaegsed mugavused leiaksid tee ka vanadesse majadesse. Näiteks duširuumid. Millised on ohud märgade ruumide ehitamisel vanas majas?

S.I: Riske on palju. Esmalt tasub märg ruum või vähemalt selle kõige märjem tsoon kavandada mitte välisseina, vaid siseseina juurde ja vältida otsese vee sattumist puitpindadele. Samuti ei tohi märga ruumi ehitada kipsplaatidest, s.h. niiskuskindlamatest kipsplaatidest. Märja ruumi põrandaks sobivaim materjal on betoon, mis võib kaasa tuua suuremahulise töö. Hoolikalt tuleb teha hüdroisolatsioon, sh läbiviigud, trapid ning seina ja põranda liitekoht. Mehaaniline ventilatsioon on kohustuslik ning ventilatsiooni soojustagastus tungivalt soovituslik, nagu ka põrandaküte. Tasub mõelda pikas perspektiivis ja planeerida kõik tööd terviklikult ja korraga koostöös vastava pädevusega projekteerijaga, kel on just vanade majade renoveerimise kogemus. Nagu rahvatarkus ütleb – üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Meie kliimavöötmes on räästas oluline konstruktsioonielement, millest ometigi mõnikord kaasaegsed hooned on loobunud. Miks see halb on?

Kalle Pilt (K.P): Esiteks on räästas oluline UV- kiirguse kaitse seinale, mis on eriti tähtis puitseinte korral. Kindlasti olete märganud, et katteta palksein lõunaküljes on räästa all hästi säilinud, kuid allpool on tekkinud puidu pinnale kahjustatud kiht. See krobeline ja murenenud kiht suurendab puidu veeimavust ja nendes piirkondades hakkavad arenema puitu lagundavad seened. On teaduslikult tõendatud, et UV-kiirgus kahjustab puitu kuni 3 mm aastas. Tõsi, kuna kiirgus levib sirgjooneliselt, siis kaitseb juba kahjustatud puit kiirguse edasi levimist. Seega võib väita, et mida laiem on räästas, seda parem kaitse UV-kiirguse vastu, eriti suvekuudel, kui kiirguse intensiivsus on maksimaalne.

Teiseks kaitseb räästas koos sademevee ärajuhtimise süsteemiga seina ja aknaid-uksi kaldvihma eest. Mida laiem on räästas, seda tugevam peab olema tuul, et vihmavesi satuks seinale ja seda väiksem on märgunud seinaosa. Vesi on nii kivi- kui puitkonstruktsioonidele ohtlik. Märgunud puidu pinnal ja pragudes tekib soodne keskkond puitu lagundavatele seentele. Kiviseina imbunud vesi murendab sideaineid ja külmudes paisutab kivikonstruktsioonidesse mõrasid. Metallkonstruktsioonidel aga tekib märgumisel korrosioon.

Olles uurinud üle nelja tuhande eri ajal ehitatud hoone kahjustusi, võin väita, et laia räästaga hooned säilivad palju pikemat aega kui kitsaste räästastega hooned.

Kas kõik kahjustused saavad alguse veest ning vesi satub konstruktsioonidesse sageli hooldamatuse pärast?

K.P: Nagu juba mainitud, on vesi kõikide konstruktsioonitüüpide kahjustumisele oluline tegur: puidus tekivad seenkahjustused, kivikonstruktsioonis külmapaisumised ning metall korrodeerub. Seega tuleb hoolikalt vältida vee sattumist konstruktsioonidesse. Katuse roll on kaitsta hoonet sademevee eest, seega on tarvis hoonet, sealhulgas katusekonstruktsioone, regulaarselt kontrollida ja hooldada. Kõige kriitilisemad kohad, mida tasub eriti jälgida, on korstnate ümbrused, katusehari, läbiviikude (antennid jms) piirkonnad, katuseluukide ja -akende ümbrus, neelukohad, katuste ühenduskohad ning katuse ja seina (nt tulemüüri) ühenduskohad. Lisaks on lekkeid katusekatte kinnituskohtades, pragudes, paljudes muudes rikete piirkondades. Märgumisele viitavad pööningul tumenenud materjalid ja laigud ning vöödid materjali pinnal. Pikaajalisest märgumisest annavad märku aga juba erinevad kahjustused. Kui selliseid tunnuseid leiate, siis tuleb kohe midagi ette võtta ehk lekkepõhjused likvideerida.

Mida katuste hooldamisel silmas pidada?

K.P: Hooldamise all võib lisaks lekete kohesele likvideerimisele mõista ka lekete ennetamist. Kui märkate katusel mõnda liikunud kivi või katuseplaati, siis tuleks see kohe oma kohale tagasi asetada ja kinnitada. Sama kehtib harjalaudade või -pleki osas, neeluplekkide ja viiluplekkide seisukorra jälgimise kohta ning kõikide avade ümbruste tihendite puhul. Kõik deformatsioonid ja rikked tuleb võimalikult kiiresti likvideerida.

Neelukohtades, sademevee ärajuhtimise süsteemis ja väikese kaldega katuste puhul on oluline nende konstruktsioonide ja piirkondade regulaarne puhastamine sinna kogunenud prahist. Kõige olulisem on see hoonetel, mida ümbritseb kõrghaljastus, sest puulehed, -oksad, -õied ja -seemned kogunevad seal ning takistavad sademevee äravoolu. Loomulikult hakkab vesi otsima kergemat vooluteed ehk valgub sinna, kus ta voolata ei tohiks ja märgab konstruktsioone. Talvel takistab (sula)vee liikumist katuse jäätumine. Jäätumise põhjus on tavaliselt vähene soojustamine ja väike katusekalle. Kõige probleemsem on jäätumine lamekatustel ja väikese kaldega viilkatustel, eriti neil, mis paiknevad väljaehitatud ärklikorrusega hoonetel. Neil hoonetel tuleb katusekonstruktsioone, sh sademevee äravoolusüsteeme, jääst puhastada.

Kui katusekattes on auke, pragusid või muid deformatsioone, on lisaks nende kohesele parandamisele vaja kaaluda katusekatte vahetamist. Mida rohkem on rikkeid, seda suurema tõenäosusega on katusekate oma aja ära elanud ja vajab väljavahetamist.

Kas on õige, et putuka- ja seenkahjustused ehk mädanikud on pigem teiste vigade sümptomid ning ainult kahjustunud osade asemel peaks mõtlema laiemalt – kust kahjustus alguse sai?

K. P: Mädanik on seente elutegevuse tulemus, seega pole võimalik, et „puit lihtsalt mädaneb ja seeni pole”, nagu paljud ehitusmehed väidavad. Enamasti esineb hoonetes pruunmädanikku tekitavaid seeni, mille elutegevuse tulemusena värvub puit pruuniks ja lõheneb ristikiudu.

Putukakahjustustega käivad alati kaasas lennuavad, tunnelid ja näripuru. Neid leides on selge, et puit on kahjustatud ja tasub mõelda sellele, mis oli kahjustuste tekkepõhjus.

Elusorganismide arenguks, sealhulgas puitu lagundavate seente ja puitu kahjustavate putukate elutegevuseks on tarvis sobilikke keskkonnatingimusi. Põhiliselt vajavad kõik elusorganismid toitu, soojust ja vett. Kuna nende elusorganismide toiduks on puit, mida on ikka vaja kasutada ning hooned ongi ehitatud sooja hoidmiseks, siis kolmandat tegurit ehk vee hulka konstruktsioonides on meil võimalik kontrollida. Enamiku puitu lagundavatel seente elutegevuseks on vaja puitu niiskusega 20-35%. Likvideerides kiiresti sademevee lekked, ennetame kahjustavate organismide arengut.

Kui seente korral on vesi alati määrav keskkonnategur, siis putukate vastsed võivad areneda ka väikese niiskusega puitmaterjalides. Näiteks majasiku ja mööbli toonesepa vastsed võivad kahjustada õhukuiva (niiskus 15–20%) puitmaterjali. Nende putukate kahjustuste ärahoidmiseks on vaja takistada nende ligipääsu puidust kandekonstruktsioonidele. Puitu kahjustavad putukad on põhiliselt mardikaliste seltsi kuuluvate liikide esindajad, seega on teada, et paljunemiseks lendavad emased mardikad ringi ja otsivad munade paigutamiseks sobivat kohta. Kui õnnestub takistada nende juurdepääsu puidust kandekonstruktsioonidele, saame vältida kahjustusi. Samas – kui kasvõi üks emane mardikas suudab munad paigutada puitu, kestab vastsete kahjustustöö mööbli toonesepa puhul kolme ja majasiku vastsetel isegi kuni kümme aastat, enne kui vasted nukkuvad ja uued mardikad puidust väljuvad.