Herman Kelomees: põhimõttekindluse iva

Endise Isamaa sotsiaalkaitseministri ja ka partei fraktsiooni esimehe ametit pidanud Kaia Iva lahkumine ei olevat erakonna esimehele Helir-Valdor Seedrile üllatusena tulnud. Vastuseisuga pensionireformile oma lahkumist põhjendanud Iva on olnud korduvalt Seedri suur rivaal. Ta oli seda viimastel riigikogu valimistel, kui tema ja Seeder koos Järva- ja Viljandimaal Isamaa nimekirjast kandideerisid. Erakonna esimees Seeder pääses parlamenti, minister Iva aga mitte.

Nende eelnev rivaalitsemine leidis aset Isamaa 2017. aasta suurkogul partei esimehe valimistel. Hääletustulemus oli napp, vaid 322:304 Seedri kasuks. Paljudes demokraatiates pakutakse sellistes situatsioonides auväärne ja sisuline roll erakonna juhtimises ka kaotajale.

Nii sai Barack Obama riigisekretäriks tema demokraatide eelvalimiste rivaal Hillary Clinton ning Theresa May vastavalt välis- ja justiitsministriteks tema rivaalid Boris Johnson ja Michael Gove. Seedril oleks olnud kaks võimalust lasta Kaia Ival poliitikas jätkata: lubada tal jätkata ministrina või minna ise ministriks (nagu erakondade esimehed enamjaolt ka teevad), lubades Ival enda asendusliikmena riigikogus töötada. Pole selge, miks jäi Kaia Iva Isamaa poolt suure poliitika ukse taha, kuigi samuti riigikokku mitte pääsenud Riina Solman ja Raivo Aeg vee peale aidati.

Põhimõttekindlust tuleb ikka kiita, aga sellel on tõeline väärtus näidatuna nende poolt, kellel oleks seda tehes midagi kaotada.

Oma põhimõtete eest seismist, eriti poliitikas, tuleb kindlasti kiita. Ka Kaia Iva on nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias sirgeseljalisuse eest kiidetud. Tuleb siiski silmas pidada, et Iva otsusel polnud tema elule mingeid erilisi tagajärgi, sest uus, erakonnast sõltumatu töökoht on tal käes. Iva lahkumise ajastus tekitab küsimusi, sest pensionireform oli ju Isamaa kampaania peateema samadel valimistel, kus tema erakonna nimekirjas kandideeris.

Põhimõttekindlusel on tõeline väärtus, kui seda näitavad need, kellel oleks seda tehes midagi kaotada. Vajadusel tuleks loovutada ka soe koht valitsuses või parlamendis, ning mitte ainult need, kellel oleks väljaspool poliitikat vähemalt võrdväärne sissetulek. Kui põhimõtteid kaitsev otsus langeb alles pärast tipp-poliitikuaja lõppu, on selle žesti resonants väike.