Andi Hektor: minu Suur Aastahoroskoop (2)

Korralikus Eesti peres algab aasta horoskoobi sirvimisega. Loomulikult on targem tarbida tippspetsialistide prognoose. Mind on ükskord tituleeritud ametinimetusega «kõrge energia astroloog». On siililegi selge, et selline ametimees ei saa eksida.

Aga enne kui asuda 2020. aasta kallale, mõtiskleme, milliseid tarkusepähkleid sai kogutud eelmisel aastal. Nagu ütleb koopaoravate vanasõna: võitja on see, kellel on surres rohkem pähkleid.

On vana tõde, et keskmist lugejat huvitab kõige rohkem teadus. Võibolla natuke ka arendus ja innovatsioon, kergemaks lugemiseks enne uinumist või nii. Kõike muud piieldakse põgusalt silmanurgast, et jumala eest keegi tähele ei paneks. Näiteks eile jäi mu naabrimees vahele ristsõnade lahendamisega Postimehe tagaküljel. Üritas end välja vabandada, aga mis teha – plekk on küljes igaveseks.

Teadusaasta 2019 kulges üle kivide ja kändude. Mäletate, 2018 lõppes imekenasti Kadriorus, kus pea kõik erakonnad andsid presidendi karmi pilgu all vaikselt nohisedes allkirja ühiskondlikule teadusleppele. Mõni erakond, kes allkirja ei andnud, praalis, et nemad on veel kõvemad poisid ja tahaks teadlastele palju rohkem raha anda. Aga aastal 2019 avastas värske koalitsioon, et keegi on vahepeal riigi varasalves pahandust teinud ja sealt ei võta kurat ka lisaraha välja.

Mulle ei tulnud see kõik üllatusena. On vana tõde, et kollase sea aastal läheb rahaasjadega nihu.

30. mail sai kadunuke – teaduslepe – ilusti leinamarsiga ära saadetud. Kõik oleks kenasti läinud, kui üks minister poleks praalima hakanud, et teaduse rahastamine ei ole püha lehm, millele peab tooma inimohvreid. Selline paganlik plära ajas teadusleppe hauast üles. Läks teine Stenbocki majja ja näpistas ministrit nii kõvasti pehmest kohast, et see jooksnud majast välja ja vihahoos sõimanud teadlasi hobusevarasteks.

«Püha lehm, inimohvrid, hobusevargad... Mis maailmas see mees küll elab?!» vangutanud teaduslepe pead ja läinud järgmisi kannikaid otsima.

Teaduslepe tegi veel üksjagu pahandust. Ajas teadlased ja õppejõud igasugu hulle asju nõudma, nagu inimlikumad töötingimused ja kõrgemad palgad. Aktiviseerusid teadlaste-õppejõudude gängid, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, Teaduskoda ja akadeemilised ametiühingud. Avastati, et mitte ainult teadus pole püksata, vaid ka kõrgharidus on alarahastatud ja külma käes. Sellal kui Soome avaliku sektori teadus ja kõrgharidus käivad ringi uhkes linnariides, nii et esimene saab ühe protsendi Soome sisemajanduse kogutoodangust ja teine lausa 1,5 protsenti, peab meie avalik teadus leppima 0,6 protsendi ja kõrgharidus alla üheprotsendise rahastusega. Nagu ütleb Lasnamäe vanasõna: «Ega viisuga Reebokit püüa ja palja peoga teaduspõhist majandust ehita.»

Oleme aastas 2020. See on valge roti aasta. Juba vanad hiinlased teadsid, valge rott on laboriloom. See on hea märk meie teadlastele ja ülikoolidele. Tuli on tuha all hõõgumas ja sel aastal lööb see lõkendama. Minu sõbrad politoloogid ütlevad, et Eesti poliitilises süsteemis järgneb sellele rahastuse suurenemine.

Samuti võivad heameelt tunda need ettevõtjad ja investorid, keda huvitab tark ettevõtlus. Teie palveid võetakse lõpuks kuulda ja valitsus hakkab välja töötama tõsiseid meetmeid innovatsiooni toetamiseks ettevõtluses. Lisaks võivad rõõmu tunda rohemajanduse, vesiniku- ja tuumaenergeetika arendajad. Teil läheb hästi.

Kuidas läheb aga eestimaalasel, kes pole õpetaja, teadlane või targa ettevõtluse utsitaja? Vastuse annavad tähemärgid – kui läheb hästi õpetajatel, teadlastel ja targal ettevõtlusel, siis läheb hästi kõigil eestimaalastel.