Heili Sibrits: Eesti kultuur on maailmas nähtavam kui varem, lisaks andele on selle taga suur töö

On see loomulik? Iseenesestmõistetav, sest meil ongi nii head ja andekad loojad? 

«Ma arvan, et see siiski on loomulik, aga see ei tule lihtsalt,» vastas Sibrits.

«Loomulik on ta selle poolest, et vaatamata meie väikesele rahvaarvule on meil väga-väga andekaid tegijaid. Aga see tähendab ka meeletut tööd. On see Arvo Pärdil – see, kuidas ta ikkagi jõudis oma helikeeleni - see nõudis tal aastaid pingutamist, katsetamist, otsinguid. Täpselt samamoodi Järvide suguvõsa – Neeme, Paavo, Kristjan. Ega lihtsalt ei avata neile kontsertmajade uksi, vaid see tähendab nende poolt väga-väga intensiivset tööd. Ja samuti ei saa siin jätta tähelepanuta kultuurimänedzeride tööd, on need kultuuriatašeed või teised.»

Sibritsa hinnangul sai Eesti kultuur maailmas kahtlemata nähtavamaks ka tänu Eesti äsjasele 100 sünnipäevale ja selle tähistamiseks korraldatud üritustele. Nüüd on näha selle järellainetust. 

«Seega veelkord – see on loomulik, et Eesti kultuur on nii nähtav, aga mitte iseenesestmõistetav, sest maailmas on väga-väga palju häid tegijaid. Ei piisa ainult andest, vaid oluline on ka iseennast müüa ja müüa õigele sihtrühmale.»

Sibrits räägib intervjuus, et kultuuriajakirjanikuna on ta läinud aastal palju reisinud. Tippelamused? Festivaliorkestri kontsert Paavo Järvi juhatusel Tokyos. Konrad Mägi näitus Torinos. Kaljo Põllu näitus Jaapanis, Sakus. Oluline oli kindlasti Veneetisa biennaalil osalenud Kris Lemsalu väljapanek, ehkki arvamused, kas see oli väljas just õiges kohas, lähevad lahku.