:format(webp)/nginx/o/2019/02/26/11826666t1h305b.jpg)
/nginx/o/2019/12/22/12830370t1h4971.jpg)
Sotsiaalmeedia on muutnud maailma tunduvalt väiksemaks, kui see oli kas või kümne aasta eest.
Indrek Lepik: kesktelevisioon 2.0
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab, et ühelt poolt on kahanenud justkui füüsiline distants ehk elu planeedi ükskõik millises otsas tuleb kätte paari klõpsuga. Teisalt on see kõik aina enam nii ühtmoodi. Internetist on kadumas see kaootiline mitmekesisus, mis sünnitas kogukondi, mille piirid ulatusid kaugemale kui virtuaalne ruum.
Olgugi et sotsiaal- või ühismeedia koondab mõistena palju laiemat ala, peame selle all nüüdseks silmas ju eelkõige Facebooki, selle sõsaraid ja mõnd üksikut rivaali. Veeb 2.0 ilusal algusajal hõlmas see uus osalusvõrk aga eri tüüpi foorumeid, mis toimetasid kõik iseseisvalt, mitte üksnes rakukesena suures Facebooki või Redditi masinavärgis.
Elu ju muutubki ning igal asjal on oma loomulik algus ja lõpp. Märgiline on lihtsalt, et need muutused, mis peaksid inimesi üksteisele lähemale tooma, töötavad vastupidi. Ehkki Facebook on võimaldanud igaühel hoida üleval kaugeltki suuremat võrgustikku, kui inimese vaim on tegelikult võimeline vastu võtma, on see kõik väga näiline.
Tunnen üha vähem inimesi, kes sotsiaalmeedias päriselt mõnesse vestlusse sekkuvad või mõnele postitatud asjale sisuliselt reageerivad. Igaühest on saanud lihtsalt iseenda turundaja selles üha mürarikkamas infotulvas, mida Facebook miskipärast uudistevooks nimetab.
Tunnen üha vähem inimesi, kes sotsiaalmeedias päriselt mõnesse vestlusesse sekkuvad.
Vahest polekski ma nii ülemäära pahur, kui inimesed just neisse eelmainitud sajandi alguse foorumitesse endiselt panustada viitsiksid. Õieti olen aastate jooksul ka mina viitsinud üha vähem.
Need kitsama huvi foorumid täitsid aga just seda eesmärki, milleks internetti vaja oli – leida oma nišihuvile mõttekaaslasi, keda füüsilises läheduses pole. Milleks on vaja aga lihtsalt virtuaalseid inimesi enda ümber?
See informatsiooni mass väsitab ja aktiveerumine toimub üha enam alles siis, kui ärrituse tase on ületanud mingi kriitilise piiri. Hõlpsasti loob seesama ärritus ka sisu, mis sotsiaalmeedias kõige lihtsamini esile tõuseb.
Alles jääbki üks rahutu kesktelevisioon 2.0, mis edastab ja võimendab üksnes inimeste ängi – ei mingit kogukonda. Päris inimsuhted on sotsiaalmeediast juba ammu lahkunud.