:format(webp)/nginx/o/2020/07/02/13185122t1h76d1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/19/12821119t1hfca1.jpg)
Igaühte meist seovad surmaga omad lood, kus hetkega jõuab päriselt kohale, et elu lõpeb.
Tellijale
Kadri Tammepuu: kui surm koputab uksele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on neist eredamaid kaks: veerand sajandi eest lahkusid kolmekuulise vahega mu vanaema ja isa ning mõni aasta tagasi käisin Theatrumis vaatamas Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi näidendit «Delhi tants». Tegevus toimus linnahaiglas, kus kangelaste rollid vahetati seitsmes eri loos iga kord ümber: kõik said kordamööda surra ja mahajääjad püüdsid juhtunuga leppida.
Elu kurbmängu mängitakse läbi ka meie haiglates, kus iga päev sureb kümneid inimesi. Tervishoid on võimsam kui kunagi varem ja nihutab järjest edukamalt elu-surma piiri, kuid alati ei vea ka moodne meditsiin välja ja kord tuleb kõigil lavalt lahkuda.