Elulõpu tugi aitab rahus lahkuda

Põhja-Eesti regionaalhaigla palliatiivravikeskuse juhataja Pille Sillaste istub ­kahel kohal, juhtides nii palliatiivravi- kui ka järelravi­kliinikut. Paari mõttekaaslasega on ta palliatiivravi arendades aastaid seisnud hospiitsi voodikohtade rahastamise eest haiglates. Ise peab Sillaste end hingelt ikka arstiks, mitte bürokraadiks.

Millal tuli viimati pidada raskemat sorti jutuajamist surmast?

Teisipäeval. Olen jätnud endale kord nädalas vastuvõttude päeva ja iga kord räägime kellegagi ka tema ees seisvast lahkumisest. Sellega on tegelikult nii, et ühest korrast tihti ei piisa, mõnikord ei ole inimesed tükk aega valmis seda infot vastu võtma.

Mul on üks söögitoruvähiga patsient, ligi kuuekümnene mees, kes tegi rasket füüsilist tööd. Pakkusin mitu korda, et paneme sondi makku, siis ta saab end ise toita, sest söögitoru oli kasvajat täis, ainult vedelik läks läbi. Ta ei olnud nõus, sest tööl olid riided ja käed mustad.

Mees tahtis tööl edasi käia?

See oli tema eneseteostus ja lootus, et haigus ei saa niimoodi temast võitu. Ühelt poolt, mida füüsiliselt aktiivsem inimene on, seda kauem ta keha püsib. Aga teisalt, kui paratamatust tõrjuda ja ­keha lõpuks alla annab, tuleb nii haigus kui äng suure laviinina peale. Mees sattus EMOsse, talle paigaldati korraga nii sond kui ka «hõbekõri», sest ka hingata oli raske, ning päevapealt jäi ta oma saatusega koju lõksu. Inimesed elavad vähiga tänapäeval pikalt.

Kolleeg Mare Kolk piilub ukse vahelt sisse. Küsimusele, kas Lätis on morfiinitablette, vastab Sillaste, et tema arust kasutavad nad seal ainult süste, nii et kirjutagu lätlasele tabletid siin välja.

Kui tihti te välismaalasi ravite?