Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2019/12/18/12820709t1h6e72.jpg)
Pille-Riin Purje, kes eelistab kriitiku asemel nimetada end teatrivaatlejaks, on teinud ära hiiglasliku töö, mille tulemusena on kõigil võimalik piiluda Eesti viimase aja ehk kõige olulisema teatrilavastuse hingeellu.
Raamatu «Vesiroos ja Paas» keskmes on Tallinna Linnateatri lavastus «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4», mis esietendus Põrgulaval 12. märtsil 2006. aastal. Purje hakkas Elmo Nüganeni lavastust süsteemselt vaatama kümme aastat hiljem, 2016. aastast ja ühel hetkel ei raatsinud ta ühtegi etendust vahele jätta.
«Tekkis rahutus: kuidas tasuda teatrile võlg. Mitte materiaalne – ikka tunnen süümepiina, ma ju hõivan Tallinna Linnateatris kellegi koha, aga loobuda enam ei suuda! –, vaid hingevõlg. Mis see teatrist kirjutamine muud on kui hingevõla tasumine,» tunnistab Purje.
Võla tasumiseks salvestas Purje üle kolmekümne viie tunni vestlusi ja intervjuusid – oma mõtteid jagavad lavastaja Elmo Nüganen, peaosalised Hele Kõrve ja Indrek Sammul, nende kõrval kõik läbi aegade selle lavastusega seotud näitlejad, aga ka näiteks helitehnik Arbo Maran ning grimmikunstnik Anu Konze. Lisaks leiab raamatust lavastuse üleskirjutuse ja valiku vastukajasid ning loomulikult ohtralt pilte.
Üheks selle raamatu väärtuseks ongi võimalus aru saada Elmo Nüganeni töömeetoditest, tema tööst näitlejate, aga ka materjaliga. Samuti annab Purje raamat aimu näitlejate igapäevaelust, seda nii lava taga kui ka laval.