:format(webp)/nginx/o/2018/05/24/7861084t1h2d50.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/16/12816095t1hd41f.jpg)
Möödunud nädalal Ühendkuningriigi valimistel mäekõrguse võidu saavutanud konservatiivid tahaksid kahtlemata, et triumf tähendaks ühtlasi ka lõppu pidevale võitlusele Brexiti vastu.
Martin Kutti: Brexitiga ei ole lepitud (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keegi ei eita, et need valimised peeti Brexiti üle. Vaielda ei saa ka sellega, et Boris Johnsoni konservatiivide valimisvõit oli võimas. Peaministri õnnetuseks aga ei tähenda see, et Brexiti-vastased tõstaksid valge lipu.
Kahtlemata on jõujooned muutunud ja 78-kohaline enamus annab Johnsonile Brexiti osas suuresti vabad käed. Kui kohtade jaotust vaadates ei tohiks olla kahtlust, et suur enamus peaks Brexiti-vastaste suu kinni panema, siis toetusprotsendid räägivad teist keelt ega anna märki Brexitiga leppimisest ühiskonnas.
Toetusprotsent ei mängi küll majoritaarse valimissüsteemi puhul suurimat rolli, kuid annab meelsusest siiski aimu. Leiboristide suur – 59 saadikukoha – kaotus tähendas protsentuaalselt eelmiste valimistega võrreldes vaid 7,9 protsendi suurust häälekaotust.
Valimistega otsustati küll Brexiti saatus Westminsteris, kuid ühiskonnas puudub endiselt üksmeel.
Pilti laiendades ja kolme suurima Brexiti osas kahtleva või selle vastu oleva erakonna häältesaaki vaadates võib näha, et kolme peale kokku koguti 47,5 protsenti häältest ehk napilt rohkem kui kolm suurimat Brexiti-meelset jõudu (46,4). Valimistega otsustati küll Brexiti saatus Westminsteris, kuid ühiskonnas puudub endiselt üksmeel.
Aga keda kaotajatel süüdistada on? Kuigi Electoral Reform Society teatel jäi süsteemi tõttu sisuliselt esindamata 14,5 miljonit häält, olid mängureeglid kõigile samad ja teada. Vahe oli vaid selles, et neil valimistel suutsid süsteemi enda kasuks tööle panna täpselt kaks erakonda.
Kui suurimad kaotajad, leiboristid pettumusest inspireeritud virinast üle saavad, siis ootab neid ees sootuks suurem ülesanne.
Järgmise viie aastaga tuleb leida viis taas suhestuda oma valijatega riigi kesk- ja põhjaosas, kes on ajalooliselt neile truud olnud, kuid neil valimistel erakonna hülgasid. Partei võib küll loota, et tõele vastab arvamus, mille järgi «laenasid» sealsed valijad kõigest Brexiti nimel toetust konservatiividele, aga ainult sellele lootmine oleks riskantne samm.
Käed rüpes toetajate naasmist ootama jäädes ja senisel kursil jätkates ei saaks välistada võimalust, et mõne aasta pärast võiks rääkida juba nn Johnsoni ajastust, mis valimiste järel ennatlikult välja kuulutati. Korrektuurid peab tegema aasta alguses ametisse valitav erakonna uus juht.
Jeremy Corbyni vasakradikaalne eksperiment kukkus kolinal läbi ja peaks saatma nii mõnegi sõnumi tulevikuks. Esiteks, peavooluparteina äärmusesse kaldudes on valimiste võitmine raske, kui mitte võimatu. Teiseks, valijad vajavad konkreetsust, mida Corbyni «vaatame, mis saab, ja korraldame uue referendumi» sõnum ei esindanud.