:format(webp)/nginx/o/2019/12/16/12814130t1h838b.jpg)
Ühiskonna polariseerumine väärtusküsimustes kammitseb poliitilist dialoogi ning kulutab kõigi aega ja närve. Samas on selle ületamine suuresti kodanikuhariduse küsimus. Martin Ehala osutab moraalipsühholoogiale toetudes, kuidas saaks ummikseisust välja tulla.
Igaüks, kes vähegi jälgib Eesti avalikku elu, on märganud, kui spontaansed ja vastandlikud on hinnangud paljudele nähtustele ja kui kirglikult neid hinnanguid kaitstakse. Võtame kas või endise ministri Marti Kuusiku vastu esitatud süüdistused perevägivallas, EKRE toetajate reaktsioonid homoseksuaalsust käsitlevate ürituste suhtes noortekeskuses või siis hinnangud ühele või teisele lasteaia õppekava projektile. Pole kahtlust, et ühiskonnas on väärtuslõhe, mille mõlemal poolel on suur hulk kompromissituid inimesi. Nähtus ei ole omane üksnes Eestile, samasugune väärtuslõhe iseloomustab kogu läänemaailma, väljendugu see siis Brexitis või leppimatuses Donald Trumpiga.
Hea lähtekoha nähtuse mõistmiseks pakub moraalipsühholoogia. Moraalireeglid lähtuvad ühiskonna tuumväärtustest, mida erinevalt muudest normidest kaldutakse pidama universaalseks ja absoluutseks, sõltumatuks konkreetsest võimust ja selle kandjatest. Ebamoraalsed teod kutsuvad sageli esile tugeva nördimuse, rikkujaid mõistetakse hukka ja soovitakse neid karistada. Moraalinormide kõrval on ühiskonnas veel sadu muid reegleid, näiteks komme kohtumisel tere öelda. Kui ebamoraalseid tegusid tajutakse kahju põhjustavana, siis muude reeglite rikkumist mitte.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)