/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2019/12/15/12813478t1hc81c.jpg)
«Võib-olla peitub mus päike. Võib-olla ka kaks või kolm.» (Heiti Talvik, «Magaja»)
Kui publik 6. detsembril pärast «Kummituste» esimest vaheaega Endla Küüni naasis, püüdis kõrv kinni pooltõreda, poolnaeruse naishääle: «Ma pidin vaheajal kooki sööma, sest etendus ajas närvi. Miks ma pean teatris vaatama omaenese elu?» Mine tea, ehk tundis ta midagi ära proua Helene Alvingu eluslepis. Või hoopis vihmas, mida sadas tol õhtul laval, sadas Pärnu linnas, küllap mujalgi Eestis.