:format(webp)/nginx/o/2019/12/13/12809632t1h7b18.jpg)
Kui eesti ajakirjanduse looja Johann Voldemar Jannsen 1862. aastal kirjutas: «Kui mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema,» siis pidas ta silmas tsaaririigi tsensuuri, mis kõigist asjust vabalt kirjutada ei lubanud.
Praegu elame nii vabas maailmas, et repressioonide hirmus küll keegi midagi ütlemata ei pea jätma, olgu ta siis ajakirjanik, poliitik või kodanik. Paradoksaalsel kombel oleks aga meile kõigile parem taas munade peal käia.
Ma ei pea silmas tsensuuri kehtestamist, küll aga iga avalikkuses sõna võtva kodaniku enesetsensuuri. Ma tean, et ka sõna «enesetsensuur» tekitab mõtte võimust, mille kättemaksu hirmus inimene ühe või teise asja ütlemata jätab, kuid ma ei mõtle isegi seda. Ma mõtlen enesetsensuuri kui oskust valida, mida mingis olukorras öelda ja milliste sõnadega seda teha. Varem sellist käitumist enesetsensuuriks ei peetud, see oli tavaline suhtlusetikett.
Tänapäeva sotsiaalmeedia maailmas on poliitilise polariseerumise tõttu väitluskultuur radikaliseerunud ja inimesed ütlevad ja kirjutavad asju palju kangemate sõnadega kui varem. Üldisest infomürast esile tõusmiseks otsitakse võimalikult mahlakaid ütlemisi ja pealkirju.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)