:format(webp)/nginx/o/2019/12/13/12807802t1h7ffb.jpg)
Kuusalu vallavolikogu liikme Enn Kirsmani esitatud eelnõu sisu ja stiil ning viis, mismoodi rahvasaadik ettepaneku vastu huvi tundnud ajakirjanikuga suhtles, paneb mõtlema, et Eestile on vaja veel üht haldusreformi. Äkki siis jäävad lõpuks minevikku kohalikud volikogulased, kes ei paista aru saavat, mis rollis nad on ning milline vastutus sellega kaasneb.
Maakonnaleht Sakala, kus ma varem töötasin, võttis kohalikke valimisi väga tõsiselt. See väljendus selles, et ka kõige väiksemates Viljandimaa omavalitsustes end üles seadnud nimekirjadele ja üksikkandidaatidele anti võimalus ajalehes oma plaane ja seisukohti tutvustada. Näiteks vastates etteantud mahus paarile-kolmele küsimusele.
Arvamustoimetajana kandidaatidele sõna pakkumisega tegeldes sai mulle hästi selgeks pisilinnade ja -valdade üks häda: kohalikku volikogu võetakse pahatihti nagu kord kuus toimuvat jututuba. Arusaama, et volikogu liige täidab tähtsat kogukondlikku ülesannet, ei koitnud paljudel puhkudel kuskilt. Rääkimata mõistmisest, et volikogulase töö on avalik.
Üks üksikkandidaat sõnas veendunult, et «minu valijad lehti ei loe».
Mida kõike ma kuulsin! Ühe nimekirja esinumber – kohalik perearst – väitis, et tema amet ei luba tal meedias figureerida. Teine esinumber teatas, et oma e-postkasti ta ei vaata. Üks üksikkandidaat ütles, et ei kirjuta oma ideede kohta ainsatki lauset, sest mõttetut juttu pole vaja ajada, teine sõnas veendunult, et «minu valijad lehti ei loe».
Kuid olgu pealegi, 600 elaniku ja seitsmeliikmelise volikoguga valla juhtimist võibki pidada poliitikaks üksnes mööndustega. Aga haldusreformijärgses Eestis pole ju selliseid, mõne üksiku erandiga on kõigis vähemalt 5000 inimest. Selliste haldusüksuste rahvaesindajatelt professionaalsust eeldada pole ometi liiga palju?
Ja siin tulebki mängu Kuusalu vallavolikogu valimisliidu Ühtne Kodu saadikurühma liige Enn Kirsman, kes kiuslikule opositsioonile viidates on esitanud eelnõu, mis paneb ette volikogu istungil arupärimiste esitamise kaotamise. Täpsemini, et edaspidi vastatakse volikogulaste arupärimistele üksnes kirjalikult, ja seda kümne tööpäeva jooksul.
«Kui potentsiaalne «arupärija» ikkagi tunneb endas väljakannatamatut kihku oma küsimusi kaamera ees esineda, võib ta seda teha näiteks oma Facebooki lehel või asutada hoopiski isiklik Youtube’i kanal, kus oma «vaimukusi» enda vabast ajast valijatega jagada,» kirjutab Kirsman seletuskirjas. Sedasama seletuskirja käskis ta lugeda ka Delfi reporteril, kes eelnõu kohta küsida soovis, ja lõpetas telefonikõne.
Kui osa volikogu liikmeid käitub istungi ajal matslikult ning raiskab sihilikult kõigi aega, on ka see kahtlemata probleem, kuid selle arstimiks ei saa olla avalikul (!) koosolekul päringute ärakeelamine ning avaliku (!) võimu kandjana ajakirjanduse vahendusel avalikkusega (!) mitte suhtlemine. Tõik, et Kuusalus on sellised teemad ja ettepanekud üleval, näitab pigem, et tiik on mõnel pool jätkuvalt liiga väike.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)