Imede aeg pimedas Eestis: kus asuvad kõige põnevamad valguskaunistused? (2)

Jõuluaeg on väga salapärane isegi neile, kes enam päkapikke ei usu. Kõnnid töölt koju keset porihalli pimedust. Talve eripära on see, et tööl käiv inimene ju valget aega ei näegi! Aga uuel hommikul – ennäe imet, sama teelõik on tuhandete tuledega dekoreeritud. Kust need siia said?

«Eks see müsteeriumiks paljudele jääbki, sest tuled pannakse üles öisel ajal, kui liiklust ei ole,» selgitab Ivari Roosileht, Adami tegevjuht. Valguskaunistuste taga toimetab sada protsenti Eesti ettevõte, ainus tootja Põhja-Euroopas. Ometi valdkond, kus meil väikeses Eestis eelised on, kuna kõik on käe-jala juures. Kuid valgusmeistrite töö on pigem siiski raske kui romantiline.

«Tavalised töövahendid on autotõstuk, tubli mees ja tema kaks kätt. See on väga raske töö – öine graafik, täpne töö kõrgel ja külma käes. Samas on sel tööl oma võlu ja see pakub tugevaid emotsioone – kui kaunistustega valmis saad, näed kohe oma kätetööd. Ja tavaliselt on see väga kena ning rahulolu päris suur. Me ei tee kummist ja tuledest asju, vaid loome meeleolu.»

Talvevalgustuste paigaldajate jaoks on soe ja lumevaene talv kergendus – pole vaja kõrgetes hangedes sumbata ega tuisu käes taeva all turnida.

Ohtlik amet

Jalutaja jaoks otse taevas süttivad lumeräitsakad, kuused, lühtrid ja muinasjutumotiivid näivad kinnituvat unistuste külge. Pimedus peidab armulikult ära kõik konstruktsioonid, alles jääb ainult ilu. Seevastu töömehed, kes selle kõik loovad, on sama kasvu lihtsurelikud kui meie kõik. Iga valdkond, kus on kokkupuude elektriga, eeldab eriväljaõppega töötajat. Ohtlikuks teeb selle ameti ka see, et tööd tehakse kõrgel – sageli toimetatakse 20–30 meetri kõrgusel. Peab väga täpselt jälgima turvanõudeid õige mitmes küsimuses.

«Paarikümne aasta jooksul pole ühtegi õnnetust juhtunud, jumal tänatud,» sõnab Roosileht. «Aga ega me ühtegi juhuslikku meest paigaldama ei luba ka. Asjatundjad teevad seda tööd kümme aastat ja rohkem.»

Kõrgusega õnnetusevõimalused veel ei piirdu, ka liiklus tähendab alati ohtu. Öisel ajal on liiklus küll hõre ja teelõigud alati nõuetekohaselt piiratud ja märgistatud, kuid alati eksisteerib võimalus, et mõni tuisupäine või tukkuv juht tähelepanematu manöövri teeb. Teoreetiliselt võib juhtuda palju, kuid kogemuste ja tähelepanelikkusega viiakse võimalused minimaalseks.

Proovi teraapiat

Nii mõnigi häbeneb oma talveaja nukramat meeleolu ja usub, et see viga painab vaid teda. Lohutav on teada, et Põhjamaal on see siiski reegel, mitte erand. Pimedamasendusel on isegi nimi – SAD ehk tõlkes hooajaline käitumishäire

Seosed pimeda aja ja süngema meeleolu vahel on mitmete teadusuuringutega kinnitatud. Näiteks Pennsylvania ülikooli neuroteadlased hoidsid rotte kuus nädalat pimedas ja tegid kindlaks – pimedus ei too kaasa üksnes depressiivset käitumist. Asi on hullem! Katse näitas ka ajupiirkondade kahjustumist. Neuronite surma, mis vastutavad dopamiini ja serotoniini tootmise eest, mis on otseselt seotud meie võimega tunda emotsioone ja naudingut.

Selmet kohe käsi antidepressantide järele sirutada võib proovida ka valgusteraapiat. Seegi on katseliselt tõestatud. Suurima efekti saavutab inimene siis, kui tema kontakt valgusega on võimalikult vahetu ja pikaajaline. Ehk ära torma läbi tuleehtes linna, võta aega peatuda ja imetleda – investeerid selle aja omaenda vaimsesse tervisesse. Valgusmaailmas on arvesse võetud ka kontakti mõju – uusimad valguskaunistused on sellised, millest inimene võib lausa läbi kõndida.

«Kõige põnevamad installatsioonid pakuvadki väga vahetut elamust,» kirjeldab valgusfirma ekspert. «Näiteks kavandasime koostöös linnaarhitektiga sel aastal Viljandisse hiiglaslikud jõulukuulid, millest saab läbi kõndida. Samuti on valgus muutunud värvilisemaks – see on tingitud tehniliste võimaluste arengust.»

Näiteks Viru ringil püüab pilke kümnest valgest kuusest kompositsioon, mis vahetab värvi, annab üha uusi emotsioone. Eestis veel veidi peljatakse uljamaid lahendusi, eelistatakse lihtsamaid ja rahulikumaid linnakaunistusi, aga üha enam tullakse kaasa ka uute ideedega.

Põnevaks muudab erinevad valgusmaastikud ka see, et standardasju siin pole. Iga installatsioon on eriline käsitöö – see annab võimaluse pakkuda unikaalseid lahendusi ja kordumatuid emotsioone. Valgus räägib lugusid ja annab linnaosale näo.

«Praegu ei ole enam tarvis selgitada, miks linnadesse jõuluilu vaja on,» ütleb Roosileht.

«Täna on see loomulik keskkonna osa. Vaid see on enamikule üllatus, et kõik see luuakse siinsamas Eestis. Lisavalguse mõju meeleolule on füüsiliselt tajutav. Meie regioonis on pimedust palju ja selle rusuvast mõjust muidu mööda ei saa.»

Aastaringne töö

Kui meile tundub, et jõuaeg on justkui sära plahvatus pikas pimedas talves, siis nii see pole – Eestis on kombeks, et valgustust hoitakse üleval märksa kauem, veebruari-märtsini. Samuti ei sünni kõik see ilu kaugeltki üleöö.

«Nii kui ühed kaunistused maha võtame, sõidame jõulumessile järgmist aastat ette valmistama,» muigab Roosileht. Kogu keerukas ja fantaasiarikas valguskunst disainitakse siinsamas eestlaste poolt ning toodetaks Märjamaal. Üksnes ülespanekuprotsess võtab aega oktoobrikuust advendini.

Planeerimine algab aga juba aasta alguses. Uue ilu kallal töötab terve disainerite meeskond, tehakse viis-kuus kavandit, et leida midagi värsket ja just konkreetsesse paika orgaaniliselt sobivat. Inspiratsiooni saadakse sageli loodusest, kohalikest legendidest, maastikust, motiividest. Näiteks Otepääl helendab sel talvel hiigelsuur karu, linna sümbol. «See, mida inimene linnaruumis näeb, on kogu selle pika töö viimane sabaots.»

Jõuluvalguse roll on aastatega palju muutunud – inimesed ootavad ja osalevad ning tehnoloogilised võimalused lennutavad fantaasiapiirid üha pöörasemasse kõrgusse. Kui pime aeg tuju nulli krutib, tasub leida lähim kaunistatud ala või võtta ette retk mööda Eestit avastamaks valguse kunstiteoseid. Kui nina kapuutsi varjust veidi ülespoole keerata, avanevad imelised valgusmuinasjutud ja pimedus on neile ideaalne foon.