:format(webp)/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/10/12798938t1hd83d.jpg)
Valikulisest info esitamisest ja selle nähtuse tagamaadest kirjutab kolumnist Ivan Makarov.
Tellijale
Ivan Makarov: kas keelel on elu pärast ajusurma? (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeste valikulise informeerimise kui propagandavõtte on Venemaa pärinud Nõukogude Liidult. ELis aga ei tohiks informatsiooni doseerimise keskust üldse ollagi. Sellegipoolest ei afišeerita näiteks immigrantide sooritatud seadusrikkumisi viimse võimaluseni. Motiivid on arusaadavad: pole vaja kirgi üles kütta. Aga täpselt nii arvati ka NLKP KKs, kui varjati elanike eest teavet loodusõnnetustest, fataalsetest avariidest, kokkupõrgetest rahvuspinnal ja muust, mis võis kõigutada rahva usku. Ja inimesed läksidki koos lastega silla peale imetlema Tšornobõli musta lumesadu.
Informatsiooni piiramist on alati põhjendatud murega ligimeste heaolu pärast. Võõraid raadiohääli summutati ja «laimulevitajate» jaoks olid laagrid. Kära viisaastakuplaanide enne tähtaega täitmise, kosmosevallutamise, nõukogude sportlaste võitude ja ka Vietnami sõja ümber aitas köita inimeste tähelepanu ja juhtida seda kõrvale pooltühjadelt lettidelt.