Steven-Hristo Evestus: kingitused igaühele (5)

Mõnele meist on aeg-ajalt tundunud, et mida suurem kingitus, seda suurem armastus. Jõuluootuse ajal passib vast kõige paremini mõtiskleda kinkidest ja kinkimise kultuurist üldisemalt. Kuna detsembrisse jääb ka rahvusvaheline korruptsioonivastane päev, tasub kinkimise kõrghooajal seda enam hetkeks kaaluda, mida ja miks tahame kinkida või ise kingitusena saada, ning kas see kõik ei põhine sageli vaid oskuslikul psühholoogilisel mõjutamisel.

Kõik on peaaegu korras, sest kinkimise idee ja traditsiooni levikut ei taha ma siiski kuidagi tõrjuda. Tegemist on tavaliselt armsa ja olulise žestiga, mis mõeldud eelkõige kellegi südant soojendama. Aga elukorraldus ja inimpsüühika oleksid liiga lihtsakoelised, kui vaid sellisel motiivil tehtud kingitused meie emotsioone ja tundeid mõjutaksid. Kahjuks on kinkimisel ja kingituse saamisel tänapäeva ühiskonnas omad varjuküljed, seda nii tundeelu mõjutamise seisukohalt kui ka seaduse silmis.

Seejuures ei tohi unustada aega, mis meie tänapäevasele mõtlemisele ja käitumisele veel üsna palju värvi lisab. Möödunud sajandi kaheksakümnendatel kasvanuna teadsin, et sellise õnne eest, nagu rikkalikum toidulaud ja uhkem riietus, tuli kellelegi miskit vastu kinkida. Nõnda olid need asjad kord korraldatud – kaup kauba vastu, ja kes selles ahelas edukalt toimis, oli õnnega üle valatud. Õnn tähendas siis seda, et sul oli midagi, mida kinkida, ning see aitas saada väärt ja defitsiitse vastukingi.