:format(webp)/nginx/o/2019/12/05/12788347t1h9151.jpg)
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi äkiline sulgemine tundub otsitud ja ajendab küsima, mis selle taga veel on, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide dekaan Kirke Kangro.
Tellijale
Kirke Kangro: kinnisvara areng, kunsti häving? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) ähvardab lõpp. Hoone ootamatu sulgemise põhjuseks toodi üürilepingu erakorraline ülesütlemine ehitise kasutuskõlbmatuks muutumise ja ohtlikkuse tõttu. Septembrikuus tellitud ehitusaudit väidab siiski, et muuseumiehitise konstruktsioonid on vaatluse põhjal rahuldavas kuni heas seisukorras, probleemne on hoone kõrval asuv estakaad ning uuendamist vajab elektrisüsteem.
Muuseumi krundi sihtotstarbeks on ühiskondlike hoonete maa ning krundile on määratud ehitusõigus EKKMi hoone laiendamiseks. 2010. aastal sõlmitud üürileping annab muuseumile õiguse rentida hoonet tähtajatult.
Selline kiire ja ootamatu «kasutuskõlbmatuks» muutumine tekitab nüüd hulganisti küsimusi: auditi põhjal seesugust järeldust teha ei saa, nii et paratamatult tuleb selliste otsuste tagant otsima hakata muid taotlusi. Missugune on õieti siinne kultuuriruum ja mis seda kujundab, millisena tahame näha Eesti pealinna, mismoodi jäävad praegused otsused mõjutama seda, kuidas meie ajajärku mäletatakse?
Olen kuulnud üht ministrit mainimas, et kunsti pärast ei tasu Eestis muretseda – see on eestlastel niikuinii geenides. Ehk oli see öeldud naljaga pooleks, kuid mõelgem siinkohal tõsiselt – mil moel näeme Eesti kunsti tulevikku, kui ainus riigis tegutsev kaasaegse kunsti muuseum pannakse kinni, selle asemel et vahetada hoones elektrikaablid?
On selge, et Eesti kontekstis oleks EKKMi kaotus märkimisväärne tagasilöök.