Loorberit saab edukalt toas kasvatada (1)

Loorber (Laurus nobilis) on loorberiliste sugukonda kuuluv igihaljas põõsas või madal puu, mis võib kasvada 4–10 meetri kõrguseks ja moodustada väikesi salusid, kuid leidub isegi kuni paarikümnemeetriseid puid. Loorber pärineb Vahemere maade idaosast ja Väike-Aasiast. Kultuurtaimena kasvatatakse Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Loorber kuulub klassikaliste vürtstaimede hulka. Vürtsina kasutatakse loorberi värskeid või kuivatatud lehti ja vilju (loorberimari), aga ka loorberipulbrit (müügil ka meie öko- ja loodusravipoodides), mis kujutab endast loorberilehtedes leiduvate vaikude ja eeterlike õlide kuivekstrakti.

Loorberilehti kogutakse üks kord iga kahe aasta tagant. Lehed kuivavad kiiresti nii välisõhus kui ka toas, kuid valel säilitamisel võivad ruttu rikneda. Õigesti kuivatatud loorberileht on heleoliivja värvusega ja muutub pärast keetmist tumeroheliseks. Pleekinud ja pruunid lehed on väärtuse kaotanud. Kuivi loorberilehti on õige hoida kuivas kohas hästi suletud nõus kergelt kokkupressituna. Suuremad loorberitootjad on Prantsusmaa, Itaalia, Hiina, Türgi, Kreeka, endise Jugoslaavia riigid, Venemaa, Hispaania ja USA.

LOORBER TOATAIMENA

Igihalja toataimena kasvatati loorberit juba 16–17. sajandil. Loorberilehtede eeterlikel õlidel on tugevad antibiootilised omadused ja seega on loorber toalillena hea looduslik õhuvärskendaja. Loorberilõhna ei talu kärbsed ja sääsed ning tuppa, kus kasvab loorber, nad naljalt ei tiku.

Loorberipuud paljundatakse seemnete või pistikutega. Seemned tuleb külvata vahetult pärast kogumist, sest kuivanuna kaotavad need idanevuse. Pistikud teha septembrist märtsini. Juurdumine kestab paar kuud ja selleks on vaja ühtlast ööpäevast temperatuuri 16–20 kraadi.

Nii seemned kui ka pistikud asetada steriliseeritud liiva ja mättamulla segusse ning potile asetada kummuli peale klaaspurk, kasta alt. Algul kasvavad taimed aeglaselt. Seega ei vaja loorber suurt potti.

Noori savipottides kasvavaid taimi istutada ümber iga 2–3 aasta tagant, suuremaid puunõudes kasvavaid taimi 4–5 aasta järel. Sobiv muld on mättamuld segatuna kõdusõnnikuga vahekorras 2:1, millele lisada veidi liiva ja sarvelaastu. Suveks võib loorberi viia välja päikesepaistelisse tuulte eest varjatud kohta, kus kasta korralikult ja kuivemate ilmade ajal ka piserdada.

Kasvuajal väetada loorberit 1–2 korda kuus. Toiteainete puuduse korral loorberi lehed kolletuvad. Talvel võib loorberit hoida üsna jahedas, kuid hästi valgustatud ruumis, mille temperatuur püsib 2–8 kraadi piires.

Mäletan, et vanaema hoidis loorberipuud talvel verandal, mis oli ukse kaudu elutoaga ühendatud. Selline talvine karastumine hoiab ära nõrkade võrsete tekke, tagades taime võra kompaktsuse ja kauni välimuse. Tuppa tuua ainult mõne pidulikuma sündmuse puhul, kartmata, et järsk temperatuurimuutus loorberit kahjustaks.

Loorberipuu vajab palju kastmist ja piserdamist, muld peab olema pidevalt niiske. Loorberipuu vajab ka pügamist, nii saab taimele anda huvitava välimuse. Kasvatajal on loorberilehed pidevalt omast käest võtta, aga arvestada tuleb, et noored lehed ja võrsed on mürgised. Pügamiseks kasutada kindlasti oksakääre. Taime tuleks aeg-ajalt valguse suhtes pöörata, potil võiks olla märge, mis aitab fikseerida ilmakaari. Õigel hooldamisel kasvab loorberipuu igal aastal umbes 10 cm pikemaks.

LOORBER RAVIMTAIMENA

Meditsiinis, parfümeerias ja alkoholitööstuses eelistatakse lehtedele loorberimarju. Marjad on sinkjasmustad 2 cm pikkused luuviljad, sisaldavad peaaegu 25% õli, milles on ülekaalus väärtuslik lauriinõli. Eeterlikke õlisid on marjades vähem kui lehtedes (keskmiselt 0,8%). Lisanduvad mitmesugused vaigud, fütosteriinid, süsivesinik lauraan ja melisspiiritus.

Loorberiõliga määritakse reumaatilisi liigeseid. Loorberilehed sisaldavad 2–3,5% eeterlikke õlisid (ülekaalus pineen ja tsineool), äädik-, palderjan- ja kapronhapet. Loorberiõli saab osta apteegist ja seda võib kasutada lõhnalampides, aga ka massaažiõlina, segatuna baasõli hulka. Õli tasakaalustab ja taastab närvisüsteemi, takistab pärmseente, bakterite ja viiruste levikut. Leevendab valusid, krampe ja alandab vererõhku (aroomteraapia). Takistab vere hüübimist. Ravib köha, lahtistab röga ja soodustab higi eritumist. Parandab suuhaavu, aknet, haavapõletikke, hambavalu, kõrva- ja kurgupõletikke, lihasekrampe, liigesepõletikke ja leevendab reumaatilisi valusid. Loorber ja loorberiõli on vastunäidustatud raseduse korral.

Kui mesilane või herilane nõelab, katta nõelamiskoht värske õunaäädikasse kastetud loorberilehega ja koht kinni siduda või plaasterdada.

Nohu ravimiseks panna ühe liitri kuuma vee kohta 10 loorberilehte, keeta tasasel tulel kaane all 10 minutit, võtta tulelt ja püüda 5 minuti jooksul sisse hingata loorberi kuuma auru (keedunõu kohal rätik üle pea). Vajadusel mõne tunni pärast protseduuri korrata.

Spasmiliste kõhuvalude ja gaaside korral võtta 5 g loorberilehti, valada peale 300 g keeva vett ja lasta termoses 3 tundi tõmmata. Tarvitada väikeste lonksudena 12 tunni jooksul. Protseduuri võib järgmisel päeval korrata, aga mitte rohkem.

Veresuhkru alandamiseks valada 10 loorberilehele peale 3 klaasi keeva vett, lasta kinnises nõus (parem termoses) 2–3 tundi tõmmata ja juua poole klaasi kaupa pool tundi enne sööki 3 korda päevas. Ravikuur 2 nädalat, seejärel pidada 2 nädalat vahet.

LOORBER MAITSETAIMENA

Maitsetaimena soodustab loorber söögiisu ja seedimist. Loorberilehti kasutatakse kulinaarias väga laialdaselt: nendega maitsestatakse suppe (liha-, kana-, kartuli-, kala-, sibula-, herne- ja põldoasupp), lihatoite (hautatud veise-, vasika- ja lambaliha, sült), kala (keedetud ja hautatud kala, kalasült ja tarretised, marinaadid), krevette, vähke, krabisid ja teisi mereande, köögivilju ja kastmeid. Loorberit kasutatakse köögiviljade ja seente marineerimisel-hapendamisel, liha-, kala- ja köögiviljakonservides.

Supile lisada loorberilehed 5 ja praele umbes 10 minutit enne valmimist. Kastmeid maitsestada peenestatud loorberilehtedega pärast tulelt võtmist, kui kastme temperatuur ei ületa 40 kraadi. Sültidele ja hautistele võib loorberilehed lisada pärast vahu võtmist ja hiljem keeduleemest kurnamisega eemaldada. Loorberilehti võib toidule lisada retseptis ettenähtust poole rohkem ja võtta need toidust välja poole varem, sest lühiajalisel kuumutamisel eralduvad lehtedest just kõige aromaatsemad eeterlikud õlid ja raskemini lenduvad kibedamamaigulised õlid jäävad lehtedesse alles.