/nginx/o/2010/09/17/434278t1hed02.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/02/12783596t1hffe9.jpg)
Akadeemilistelt tippspetsialistidelt eesti keele oskuse nõudmine õõnestab Eesti võimalusi oma noortele tasemel haridust tagada, kirjutab Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi.
Tellijale
Toomas Kruusimägi: globaalne Isamaa ja rahvusvahelised õppejõud (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni nädal tagasi käis Isamaa erakond oma volikogul välja ettepaneku, mis oli võrdlemisi jahmatav. Ettepaneku sisuks oli nõuda kõikidelt Eestisse tööle tulevatelt välisõppejõududelt eesti keele oskust vajalikul tasemel ja seda kolme aasta jooksul.
Rahvusvahelistumise vajadus algab tegelikult juba algkoolist. Kui räägime, kust saab alguse hariduslõhe, siis see alguspunkt on lasteaias ja peitub selles aspektis, kas laps oskab juba sellel tasemel rääkida rohkem keeli kui ainult tema emakeel. Paari aasta tagune president Kersti Kaljulaidi väljaöeldud mõte, et on tohutu ressursi raiskamine, kui me ei õpeta lasteaia tasemel vähemalt kaht võõrkeelt, on igati õige situatsioonihinnang.
Järgmine on üldhariduskool ja süsteem, millega ma iga päev kokku puutun. Ka siin on rahvusvahelisuse-vastased hoiakud kohati naljakad, et mitte öelda absurdsed.
Lisaks nõudsid Isamaa poliitikud, et n-ö Boltide ja Woltidega tuleks viivitamatult midagi ette võtta, sest näib, et isegi meie range keeleamet ei suutvat tagada, et töötajad suhtleksid eesti keeles. Sellised teemapüstitused võtavad sõnatuks. Olen jätkuvalt seda meelt, et eesti keele oskus on meie rahvusliku püsimise garantii, samas ei tähenda see kindlasti, et peame Ungari ja teiste Ida-Euroopa riikide moodi sisuliselt kapselduma.
Eelseisev kümnend hakkab üha rohkem jaotama riike uue kriteeriumi järgi: avatud versus suletud ühiskonnad. Näeme juba praegu, et see kriteerium elab jõuliselt eri eluvaldkondades alates poliitikast ja majandusest ning lõpetades hariduse ja kultuuriga. Vajame tegelikku debatti selle üle, kuidas mõtestada rahvuslust 21. sajandi kontekstis. On lihtsalt käsitletamatu arusaam, et Eestisse tulevate tippspetsialistide käest peaks hakkama nõudma eesti keele oskust. Akadeemiline maailm on siiski vabaduse ja vaba mõtlemise kehastus. Sellist nõuet ei eksisteeri mitte kusagil ühiskondades ja riikides, millesarnaseks tahame saada. On rahvusvaheline tava, et akadeemilisi inimesi hindame nende akadeemilise võimekuse, teadmiste ja oskuste järgi.