Elu raskeim küsimus: mida me kahetseme, kui lõpp on silme ees? (11)

Katkend intervjuust

Kas see tähendab, et suremise hetk ei pea olema selline, mida saadab lähedaste metsik ahastus?

Jah, see võiks olla pigem rahulik, vaikne, võib-olla isegi natuke lõbus.

Mulle meenub mu kõige esimene surmajuhtum siin, kui mind kutsuti kiirkorras välja, et üksikpalatis on ema ja poeg, ema hakkab maisest maailmast lahkuma ja poeg on endast väljas. Veetsin seal palatis kolm tundi. Palusin, et poeg räägiks oma emast niisuguseid lugusid, nagu ta elas, mitte sellest, kuidas ta sureb. Ja poeg rääkiski imelisi lugusid ema tähetundidest, tantsu-, muusika- ja teatriarmastusest. Me ei pannudki tähele hetke, mil hing kehast lahkus. Aga see naine suri naeratus näol. Meie mõistes oli ta juba ära, nagu koomas, aga olen täiesti kindel, et ta kuulis ja kuulas – ta oli nii rahulik. Ma ei ole näinud ilusamat nägu lahkunud inimesel kui selle naise nägu. Poeg oli väga rahul. See oli väärikas suremine.

Niisiis, kui tahta lahkujale head, peaks viibima tema kõrval, temaga rääkima ja hoidma tema kätt?

See oleks ideaalseim variant. Kuulmis- ja puutemeel on viimased meeled, mis hajuvad.

Enamasti ei taheta surija juures olla. Aga need, kes on olnud juures ja kellega mina olen olnud koos, on öelnud, et nad arvasid, et see on palju hullem. Inimesed kardavad seda, millele nad ei oska seletusi anda. Nad loovad sellest oma visiooni ja see on raudselt negatiivne. Muretsetakse ja tuntakse hirmu, et äkki on lahkuv inimene valudes, äkki tunneb ebamugavust. Enda negatiivsed tajud ja tunded pannakse surevale inimesele. Need tajud ja tunded tuleb mul maha võtta. Oskuslik sõnakasutus rahustab väga hästi.

Mida surijad kõige rohkem kardavad?